• Ühel joonel uute ja poolkulunud rehvidega autod
• Poolpiduste rehvidega pidurdusmaa 5-6 m pikem
• Vihmamärjas kurvis kulunud rehv teel ei hoia

Tabasalu renoveeritud ringrajale on aetud kõrvuti kaks identset autot. Mõlemal sama mootor, 1,8-liitrine TSI, ühesugused automaatkäigukastid jne. Erinevus on vaid autode värvis ja selles, et ühel on all tuttuued rehvid, teisel poolpidused.

Kulunud, kuid veel täiesti legaalsed, mustrit kohati 3 mm jagu. Mõlemad rehvikomplektid on maailma tipptootjatelt ja mõeldud spetsiaalselt kiireks sõiduks. Tundub, et mis vahet neil ikka nii väga olla saab…

Esimene katse – pidurdus 80 km/h

Esimeses katses stardivad autod kindlaks määratud stardijoone tagant. Uute rehvidega auto saab kohalt paremini minema, kulunumate rehvidega auto veojõukontroll hakkab esmalt rapsima, kuid lõpuks saab temagi hoo üles. Kiirusel 80 km/h vajutatakse mõlemal autol pidurid lõpuni põhja.

Rada pidurduskohas on kastetud märjaks. Tulemuseks on see, et uute rehvidega auto saab seisma 24 meetri pärast, kulunumate rehvidega peatub viis meetrit kaugemal. Testi korratakse enam kui kümnel korral, viie erineva juhiga.

Tulemused kõiguvad pool meetrit kuni meeter sinna-tänna, kuid kahe auto pidurdusmaade erinevus jääb sisuliselt samaks – 4-6 meetrit. Võib vaid oletada, kui suur oleks see vahe kiirusel 90 või 110 km/h.

Teine katse – sõit kurvides

Järgmine katse on kurvi läbimine kiirusel 60 km/h. Juba katse stardikohta sõidul teeb poolpiduste rehvidega auto ühes teises kurvis pirueti. Täiesti ootamatult, ilma ühegi ettehoiatuseta. Märjaks kastetud kurvist on teda etteantud kiirusel aga sisuliselt võimatu läbi juhtida.

Auto lendab rajalt välja, ürita teda teel hoida kuidas tahad. Ainus, mis aitab, on enne kurvi kiirust kahandada, kuid ka siis läheb auto külglibisemisse ning kurv saab võetud hädavaevu.

Uute rehvidega auto sõidab stardipaika silmnähtavalt kiiremini, üheski kurvis ei teki tunnet, et midagi võiks juhtuda. Stardipositsioonilt gaas põhja, ettenähtud kohalt gaas maha ja kurvi.

Kiirus on päris suur, auto muutub mingil hetkel pisut alajuhitavaks, kuid rooliga veidi provotseerides saab ta siiski sõidusuunda tagasi ning auto jääb rajale.

Proovime ka nö põdrakatset, kuid siin hakkab rolli mängima tõsiasi, et paremate rehvidega auto saab paigalt kiirendades sisse kiirema hoo ning mõlemal puhul on takistusest möödumine üsna keeruline.

Kuid uute rehvidega auto säilitab reeglina ikkagi lõpuks oma sõidusuuna, kulunumatega aga on nii, et kui käest ära läheb, ei ole enam mitte midagi teha. Juht on roolis nagu kaasreisija, kes lihtsalt ootab, kus ja millal auto „maandub“.

Resümee

Teoreetiliselt igaühele ilmselget asja omal nahal kogedes jõuab kohale tõdemus, et kriitilises olukorras võib hea rehv päästa sinu elu. Kõlab klišeena aga täpselt nii see on.

Oletame, et kurv, kust kõik katsetajat teineteise järel välja põrutasid, ei asuks äsjarenoveeritud ja ohutul kardirajal, vaid puudega palistatud teelõigul või kohas, kus on tee kõrval järsak.

Sellistel kohtades saab päris kindlasti elu ja surma küsimuseks, kas auto jääb teele või mitte.

Isegi kui rehvimustri sügavus tundub olevat piisav, et mitte saada trahvi, pole see piisav, et hoida autot teel ootamatutes olukordades. Eriti vihmamärjal asfaldil. Ja ei ole ka ilmselt liialdus väita, et vähemalt pooled, kui mitte enamus autodest, sõidavad meie teedel just selliste rehvidega.