Kui tõsine on oht, et astronaut jääb üksi kosmosesse triivima?
Alfonso Cuaróni film Gravitatsioon Sandra Bullocki ja George Clooneyga peaosades, mis praegu kassahitina kinodes jookseb, on NASA astronaute omavahel vaidlema pannud.
Midagi sellist tegelikult ju juhtunud ei ole, ühtki inimelu pole senise enam kui poole sajandi jooksul orbiidil kaotatud, inimohvreid on kantud just ebaõnnestunud maandumistel või startidel. Ometi, tavalistele astronautidele paistab Gravitatsioon filmina isegi meeldivat.
Teise inimesena Kuu peal käinud Buzz Aldrin leidis vaid kiidusõnu filmile - eriti elutruule kaaluta oleku näitamisele. Kas vaadet pilvepiirilt alla võinuks veel rohkemate pilvedega illustreerida, on teine teema. Aldrin küll ise meenutab, et tema ajal astronaudid nii palju naljatlemisega orbiidil, eriti kosmosekõnde tehes, ei tegelenud. See ikkagi tõsine tegevus.
Ka 55 päeva orbiidil viibinud Mark Kelly nendib, et kuigi nalja ikka tehakse, siis see, et süstiku komandör lihtsalt lõbusõitu avakosmoses teeks, on sama hästi kui välistatud. Aga Cuarón on teinud küll maksimumi, mis Maa peal saavutatav, et imiteerida tingimusi kosmoselaevades või avakosmoses. Kanadalane Chris Hadfield, kes alles hiljuti kosmosejaamast tagasi tuli, on filmist samuti vaimustuses, sest kuigi ta õppevahendina abiks ei tulegi, on detailide täpsuse saavutamiseks ikka tohutult tööd tehtud.
Esimese kanadalannana kosmoses käinud Roberta Bondar küll nendib, et kosmosesüstikute luukide sulgemine ja ringi pööramine nii lühikese aja jooksul, kui seda filmis üritatakse, pole võimalik. Leegid kosmosejaamas tunduvad aga üsna realistlikud. Bondar ka õpetas Bullockit selleks filmiks valmistumise ajal.
15-aastase kogemusega Leroy Chiao, kes ka ise kosmosejaama komandöriks olnud, kiidab filmi, kui kosmoselendude populariseerijat, kui aga jätta kõrvale füüsika-alased apsud:
- 1. Kui Hiina tulistas puruks oma satelliidi 2007. aastal, tekkis sellest küll prügi, mis ohustab satelliite, aga ei tekkinud ahelreaktsiooni, mis võinuks prügi hulka plahvatuslikult suurendada.
- 2. Hubble, ISS ja kavandatud Hiina Tiangong-kosmosejaam asuvad vägagi erinevatel orbiitidel, ning praegu pole üheski päästekapslis nii palju kütust, et ühest teise jõuda.
- 3. MMU-d, ehk siis astronautide selga kinnitatavad mootoritega liikumisvahendid pole võimelised sellisteks manöövriteks, kui filmis.
- 4. Astronaut, kes kosmoses ohjeldamatult pöörlama hakanud, ei ole tegelikult võimeline nägema ei teist kosmoseaparaati, kosmoseprügi ega teisi astronaute.
- 5. Seniste kosmoselaevade sisenemisluugid asuvad hoopis teistes kohtades kui film näitab.
- 6. Õhulüüsi kaudu väljastpoolt jaama pääsemine on võimatu, kui just seestpoolt selleks ettevalmistusi pole tehtud.
Ka NASA endine ISS-operatsioonide direktor Mark Uhran meenutab, et enamik geosünkroonilisel orbiidil olevatest satelliitidest asub kümneid kordi kaugemalt Maast, kui kosmosejaamad, seega seal tekkinud prügi ka otseselt kosmosejaamu ei ohustaks. Kui aga kosmoseprügi läheneb, on kosmosejaamal mootorid, et end lähenevast ohust eemale manööverdada.
- 1. Seni on tõenäosus, et astronaut jääb kosmosesse üksi triivima, olnud peaagu olematu. Igaks juhuks käivad astronaudid kosmosekõndidel küll paarikaupa, ja nende vöö küljes on kiirendid, mis võimaldavad end natuke suunata. Mitte ühtki kosmosekõnnil olnud astronauti pole seni prügi tabanud, kuigi neid õpetataksegi kosmoselaeva sisenema ka lekkiva skafandriga, lisas astronaut Mike Massimino.
- 2. NASA nõuab, et igal missioonil oleks tagavaravõimalus Maale pääseda, ISS-i küljes on kaks Sojuz-kapslit (nagu ka filmis), aga kui Massimino viimati käis Hubble'it remontimas, ootas Maa peal kohe stardivalmis ka teine kosmosesüstik, et vajaduse korral appi minna.
- 3. Tulekahju kosmosejaamas on ohtlik, ja 1997. aastal Miris ka üle elatud. Enamik kosmosejaamas kasutatavast materjalist on küll väga kõrge süttimistemperatuuriga, ehk tule leviku tõenäosus on väike.