Gregoriuse kalender - tänane päev, mil kehtestati meie praegune ajaarvestus

Päike loojus 4. oktoobril 1582, et juba tõusta uude päeva, 15. oktoobrisse. Kümme päeva, mis vahelt ära jäeti, olid tingitud senise Juliuse kalendri vigadest ja selleks, et lihavõtteid ikka õigel kohal hoida, tuli kalender tõsiselt ümber teha.

Seni kehtinud kalendri kehtestajaks oli Roomas Julius Caesar 46./45. aastal enne meie ajaarvestust, ning põhimõtteliselt ta palju praegusest ei erinenudki. Kalender oli päikesekalender, igas aastas 365 päeva, pluss siis igal neljandal aastal liigaastatel lisatav 366. päev. Kuid, kuigi juba antiikses Kreekas teati, et tegelik aasta on siiski napilt lühem kui 365,25 päeva, ei suutnud Juliuse kalender päris õiget rütmi hoida.

Nimelt iga nelja sajandiga ilmnes, et kalender on kolm päeva nihkesse läinud. 16. sajandiks oli see nihe kümme päeva, praeguseks on lahknevus veninud juba 13 päeva peale. Aga tähistada lihavõtteid kahenädalase nihkega, see käis isegi katoliiklusele juba pinda.

Suureks reformaatoriks kujunes seega paavst Gregorius XIII (1572-1585), tuginedes Itaalia astronoomi ja kronoloogi Aloysius Liliuse(u 1510 – 1576) ettepanekule jätta iga nelja sajandi sajast liigaastast alles vaid 97. Paavsti bulla selle kohta väljastati (vana kalendri järgi) 24. veebruaril 1582, kohustades kogu katoliiklikku maailma kalendrireformi omaks võtma. Plaan kalendrireformiks oli saanud aga heakskiidu juba Trenti kirikukogul 1563. Vaidlused olid ägedad, aga paavsti sõna oli lõplik.

Niisiis, Hispaania, Portugal, Poola-Leedu ja suurem osa Itaaliast tegi kalendrireformi läbi oktoobris 1582, Prantsusmaa ja Madalmaad võtsid uue kalendri omaks detsembris 1582 kuni jaanuaris 1583, kolooniates juurdus reform veidi hiljem. 1583 läks uuele kalendrile üle suurem osa Saksa ja Austria aladest, 1584 Böömi- ja Määrimaa, 1587 Ungari.

Paraku oli reformatsioon Euroopat lõhestanud ja protestandid ei tahtnud esialgu üldse katoliiklikku kalendrireformi vastu võtta. Alles 17. sajandi lõpus hakkas idee ka Põhja-Euroopas pinda leidma. Preisimaa tegi kalendrireformi aastal 1610, enamik protestantlikust Saksamaast ja Taani 1700, Suurbritannia alles 1752, Rootsi lõplikult aasta hiljem.

Mujal maailmas juurdus kalendrireform veelgi aeglasemalt, Jaapanis 1873, Egiptuses 1875, osas Hiinas 1912, Osmanite riigis 1917, ja Venemaal (sh Eestis) alles revolutsioonituhinas 1918. aasta veebruaris, kui kuu algas pihta 14. kuupäevaga. Viimase Euroopa riigina tegi kalendrireformi läbi Kreeka 1923. aastal.

Paljud kiriklikud kalendrid, eriti Vene õigeusu oma arvestavad tähtpäevi endiselt 13-päevase nihkega, islamimaades kehtib aga hoopis 360-päevane kuukalender.

Kuni 18. veebruarini 1700 oli kalendrinihe Juliuse ja Gregoriuse kalendri vahel 10 päeva, kuni 17. veebruarini 1800 11 päeva, kuni 16. veebruarini 1900 12 päeva ja nüüd, kuni 15. veebruarini 2100 seega 13 päeva. Kuigi kalendrid asetavad korrigeeriva lisapäeva tavaliselt veebruari viimaseks päevaks, siis keskajal arvestati seda hoopis kahekordse 24. veebruarina.