Kalašnikovi automaat - vene relvatööstuse tapvaim kingitus maailmale?
(1)
Seda kui mitu miljonit inimest kalašnikovitule läbi surma on saanud, on praegu küll võimatu öelda. Aastaid toimetati neid tapvaid käsirelvi kõikvõimalikele kommunistlikele partisaniarmeedele ja terrorirühmitustele, kuna külm sõda tähendas ka globaalset maailmajagamist, siis Moskva relvastas ka ridamisi endale sõbralikke diktaatoreid, eriti Aasias ja Aafrikas, samas kui ameeriklased üritasid jõudumööda relvastada ka nende vastaseid.
Kuid kalašnikov jäi selgelt relvade võidujooksus peale ja nüüd on ta leidmas üha enam kasutajaid isegi Mehhiko narkosõjas, sest kokaiinikartellid on avastanud omakorda selle "tööriista" kasulikkust.
Uus automaat AK-12 peaks tasapisi tõrjuma kasutuselt senise levinuima mudeli, 1970. aastate AK-74, kuigi nad palju ei erinegi. Väidetavalt sobivat uus automaat nii parema- kui vasakukäelistele, olevat kasutatav ka ühe käega, kiidab RIA Novosti uudistekanal. Automaadist on saanud peaaegu, et Venemaa ja seal taastatava deržaava rahvuslik sümbol.
Oma väljatöötajalt Mihhail Kalašnikovilt (täna 93-aastane) nime saanud uut tapariista asuti kavandama juba maailmasõja viimasel aastal 1945, kuid turule toodi ta 1948. aastal nime all AK-47. Sellest automaadist sai eelistatud relv Nõukogude armees ja ka tema sõltlasarmeedes Varssavi pakti maades. Ja mida enam uusi Moskva-meelseid diktaatoreid Lähis-Idas, Aasias ja Aafrikas võimule tuli, seda rohkem kasutajaid kalašnikovi automaat leidis.
AK-47-t on maailmas maha müüdud juba enam kui 100 miljonit eksemplari, ja kahtlematult on ta andud suure panuse ka sellesse, et kodusõjad Teise maailmasõja järel üldlevinud nähtuseks muutusid.
Ta oli tehtud nii lihtsaks, et seda relva on võimalik toota ka kohtadel, teistes riikides, mistõttu Iževsk pole ka ainus koht, kust neid relvi maailmale levib. Kalašnikovi automaat on piisavalt täpne ja kauakestev, ja ka laskemoona paistab tema jaoks küllaldaselt turul olevat.
Ja nii näeme me kalašnikovi nii kurjategijate kui terroristide käes, praktiliselt iga kodusõja rinnetel, ja mõistagi ka edaspidi Venemaa relvajõududes. Mõistagi leiavad need relvad oma tee ka al-Qaida ja Talibani võitlejate kätte.
Somaalias, Rwandas, Kongos, Mosambiigis, Tansaanias on kalašnikovi hind langenud kohati juba 30 dollarini tükk ja tagajärjed on olnud kohe ka nähtavad sealkandis toime pandud massimõrvades. Kui arvestada sellega, et 20. sajandi sõdades hukkus kokku 160 miljonit inimest, siis võib ka kalašnikovohvreid lugeda juba kümnetes miljonites.
Somaalia, Sudaani, Liibüa ja nüüd ka Süüria kodusõdades on kalašnikovide erinevad variandid olnud kandvaim relvastus, kuigi tankivägede vastu sellest relvast polegi abi. Kongo "demokraatlikus vabariigis," kus eelmisel aastakümnel hukkus kodusõjas viis miljonit inimest, on kalašnikov aga levinuim "mänguasi" sealsete lapssõduritegi käes.
Kui lääs seostab kalašnikovi peamiselt jätkuva militaarkultuse ja hirmsate sõjaroimadega, siis Venemaal on inimesi kasvatatud aastaid teadmises, et kalašnikov tähistavat hoopis kolooniate vabadusvõitlust.
Mosambiigis on siiani konkurentsitult võimul kunagi Moskva toel tegutsenud partisanirühmitus FRELIMO, seega kogu Moskvalt saadud relvastus on neil endiselt au sees. Vennaspartei MPLA on samamoodi võimul Angolas, kuigi sealsel lipul eelistati kalašnikovile siiski matšeetet. Teisel poolel sõdinud UNITA armeed relvastas samal ajal vahendajate kaudu ka USA. UNITA relvi on küll pärit isegi Hiinast ja Põhja-Koreast.
Mehhikos on narkosõja keerises valitsus nüüd välja tulnud kampaaniaga, et igaühele, kes loovutab oma kalašnikovi võimudele, saab selle vahetada tahvelarvuti vastu.
