Oma kahekümne miljoni internetikasutajaga on Iraan Lähis-Idas suuruselt teine riik Iisraeli järel, ning paljud usulised barjäärid, mis takistavad moodsa tehnoloogia omaksvõttu teistes islamiriikides, paistavad olevat Iraanis kadunud. Ka internetikohvikutes näeme naisi meestega kõrvuti istumas, miski, mis näiteks Saudi Araabias  oleks välistatud.

Kui internet üheksakümnendatel Iraani saabus, oli ta ka alguses vaba, sest võimudel polnud lihtsalt vahendeid selle kontrollimiseks. Kuid alates president Mahmoud Ahmadinejadi võimuletulekust 2005. aastal sai vabadus otsa. Kehtestati tsensuur, ja inimesi, kes midagi võimukriitilist veebis välja ütlesid, hakati ka vangi panema. Kahel korral, 2006 ja 2010 on ühendus Piirideta Reporterid lugenud Iraani ka internetivaenlaseks nr 1.

Riik üritas asendada internetti võimude kontrollitava riigisisese intranetiga, kahtlematult võttes eeskuju Venemaa ja Hiina sarnastest katsetest, igasuguseid domeeninimesid tuli registreerida vastavas ministeeriumis, mullu pani kõrgeim usujuht ajatolla Ali Hamenei püsti ka erikomisjoni, mis pidi läbi töötama usulise poliitika interneti suhtes.

Nüüd aga oli Ahmadinejad sunnitud kahe ametiaja järel ametist lahkuma ja uusi tuuli tõi reformimeelsem president Hassan Rouhani, kes sai ametisse 3. augustil. Alates eilsest on juurdepääs Facebookile ja Twitterile Iraanis jälle (mitteametlikult) vaba.

Iseasi kui kauaks, sest võimu- ja ideoloogiavõitlus maailma suurimas teokraatlikus riigis pole kaugeltki läbi. Rõõmuhõisked, mis Iraanist kostavad on ikka veel väga vaoshoitud.

Mõni päev tagasi nurises Iraani kõrgeim politseijuht avalikult ministrite üle, kes justku seadusvastaselt kasutavad ise sotsiaalvõrgustikke välismaailmaga suhtlemisel.

Seni veel võimatu: üks Iisraeli reklaam juudist Teheranis: