KATKEND RAAMATUST: Oliver Sacksi "Hallutsinatsioonid"
Mõnikord võib alkoholist või narkootikumidest võõrutamine esile kutsuda deliiriumi, milles domineerivad hallutsinatoorsed hääled ja meelepetted - deliiriumi, mis tegelikult on olemuselt toksiline psühhoos, hoolimata sellest, et inimene ei ole skisofreeniapatsient ning tal pole kunagi varem psühhoosi esinenud.
Evelyn Waugh on sellist olukorda oma autobiograafilises romaanis "The Ordeal of Gilbert Pinfold" ("Gilbert Pinfoldi katsumused") suurepäraselt kirjeldanud.
Waugh oli aastaid tõsine napsitaja ning millalgi 1950. aastatel hakkas ta alkoholile lisaks võtma ka tugevatoimelist unerohtu (kloraalhüdraadi ja bromiidi lahust).
Ta tarvitas üha kangemat lahust ning nagu Waugh oma alter ego Gilbert Pinfordi kohta kirjutas, "polnud ta täpse doosi väljamõõtmisel just üleliia range. Ta sumas klaasi sellise koguse, nagu ta tuju parasjagu heaks arvas ning kui ta oli võtnud liiga vähe ja varastel hommikutundidel üles ärkas, ronis ta voodist välja, kõndis ebakindlal sammul pudelini ning rüüpas veel ühe lonksu".
Tundes end haige ja ebakindlana, mälu aeg-ajalt trikke tegemas, otsustab Pinford, et kruiis Indiasse võiks mõjuda kosutavalt.
Tema unerohusegu saab kahe või kolme päevaga otsa, kuid ta joob endiselt suurtes kogustes. Laev on jõudnud vaevu teele asuda, kui tal tekivad kuulmishallutsinatsioonid: enamik neist on hääled, kuid vahel kuuleb ta muusikat, koera haukumist, laevakapteni ja tema armukese mõrvarliku käsikähmluse hääli, ning heli, mida tekitab suure metalleseme heitmine üle parda.
Visuaalselt tundub kõik normaalne – vaikne laev, mitte millegi poolest erilise meeskonna ja reisijatega, tasapisi Gibraltarist mööda Vahemere poole seilamas.
Kuid tema kuulmishallutsinatsioonid tekitavad keerukaid ja mõnikord pööraseid luulusid: näiteks tabab teda kartus, et Hispaania on Gibraltari üle võimu haaranud ja võtab peagi laeva oma valdusse või et tema jälitajad omavad mõtetelugemise ja nende edastamise masinaid.
Vahel pöörduvad tema poole hääled – mõnitavalt, vihkavalt, süüdistavalt; sageli soovitavad need talle enesetappu, kuigi seal on ka üks magus häälekene (ühe piinaja õde, nagu ta aru saab), kes ütleb, et on temasse armunud ja tahab teada, kas ka tema teda armastab.
Pinfold vastab, et ta peab teda lisaks kuulmisele ka nägema, kuid häälekene ütleb, et see on võimatu, et see on reeglitevastane. Pinfordi hallutsinatsioonid piirduvad ainuüksi kuulmisega ning tal ei lubata kunagi rääkijat näha – sest see võiks illusiooni lõhkuda.
Sellistel keerukatel deliiriumidel ja psühhoosidel on nii ülalt-alla- kui alt-üles-iseloom, nagu unenägudelgi.
Need on vulkaanilaadsed pursked aju madalamatelt tasanditelt – sensoorsete assotsiatsioonide ajukoorest, hipokampuse ahelatest ja limbilisest süsteemist –, kuid ühtlasi vormivad neid ka indiviidi intellektuaalsed, emotsionaalsed ja loomingulised võimed ning teda ümbritsevale kultuurile omased uskumused ja elulaad.
