Rotikuningas - keskaegsete inimeste jaoks halb enne, rottide jaoks aga surmalõks
Kõige rohkem on nn rotikuningaid (saksakeelse nimega Rattenkönig) leitud Saksamaalt, esimest korda teadaolevalt aastal 1564, viimatise leiuna nimetatakse aga meie Võrumaalt, 2005. aastal leitud eksemplari. Kokku teab ajalugu üldse ehk vaid 50 juhtumit.
Igatahes juba Martin Lutheri kirjutistes esineb kujund rotikuningas, mida tema seostas küll kurjusega ja ta nimetas lausa Rooma paavsti rotikuningaks.
Rotikuningas ei ole omaette loom, kuigi muistsetes pärimustes ta sellisena tunduski - justkui üks rott mitme kehaga.
Tegelikult on tegemist juhtumiga, kus terve rühm rotte jääb mingil veidral põhjusel sabapidi kokku, kui sabad lähevad sõlme, veelgi enam aga kleepuvad kokku väljaheidete, näärmevedelike ja muude ainete koosmõjul tekkinud "liimiga."
Kuna nad üksteisest lahti ei saa, siis pole neil ka väljavaadet kaua elada, aastaid hiljem leitakse aga mõne vana talumaja põranda alt juba mumifitseerunud rotikobaraid.
Saksamaal oletatakse, et rotikuningate fenomen taandus oluliselt, kui Norra ehk pruun- ehk rändrott ehk võhr (Rattus norvegicus) hakkas mandri-Euroopas levima, senist musta ehk kodurotti (Rattus rattus) välja tõrjudes. Kuigi nimi Norra rott viitakski Skandinaaviale, oli tegemist Hiinast pärit võõrliigiga, mis Euroopas hakkas levima 16., Eestis 18. sajandil. Ja rändrotiga paistab rotikuningate ilming tasapisi kaduvat.
Ühe 1828. aastal Saksamaalt leitud rotikuninga puhul olid sellisesse surmavasse lõksu jäänud 32 kodurotti. Kaugeim koht, kus rotikuningat leitud, oli 1930. aastal Uus-Meremaalt. Lisaks kodurottidele on teada vaid üht juhtumit, kus rotikuningasse on sattunud koduroti alaliik Rattus rattus brevicaudatus. Lisaks on leitud Saksamaal 1929. aastal üks "hiirekuningas" ja tänavu juunis Kanadast ka üks "oravakuningas".
Antud juhul neil kuuel veel elus olnud oraval vedas, sest arstid lõikasid nad üksteisest lahti.
