Raamat: marssal Mannerheim oli tegelikkuses haige, õel ja väiklane ning kartis paaniliselt
Ajaloolane Juhani Suomi murrab värskes raamatus müüti marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimist kui Soome kangelaslikust juhist sõja päevil. Suomi sõnul oli Mannerheim tegelikkuses haige, õel ja väiklane.
Suomi väitel kartis Mannerheim muu hulgas Nõukogude Liitu nii palju, et viis aastatel 1944-1945 paanikas oma asju ja varasid Rootsi, kuigi oli vabariigi president, vahendab Turun Sanomat.
Neljapäeval avaldatavas raamatus „Mannerheim – Viimeinen kortti“ („Mannerheim – viimane kaart“) kirjutab Suomi muu hulgas veel, et Mannerheimile oli omane kõhklemine otsustamisel ja kalduvus lasta teistel ennast juhtida. Ka presidendi füüsiline ja vaimne tervis tõrkusid sedavõrd, et see mõjutas otsustusvõimet. Näiteks lükkas Mannerheim tarbetult pikalt edasi otsuseid relvarahu üle läbirääkimisi pidada ja hiljem vaherahu teha.
„Selles raamatus tuleb esile hoopis teistsugune Mannerheim kui see müütiline kuju, kes on seisnud mõnede Soome kodude seintel varsti üle poole aastasaja. Aga et dokumendid ja kaasaegsete jutustused räägivad muud kui see müüt, mida on au sees hoitud – ja mida nimelt Mannerheim ise au sees hoidis – on põhjust faktid välja tuua,“ ütles Suomi.
Raamatu järgi sai Soome kaitseväe peastaabi fotoosakonna tähtsaimaks ülesandeks Mannerheimist tehtud fotode tsenseerimine nii, et avalikkuse ette ei jõuaks ühtki võtet, kus ta ei paistaks positiivses valguses, vahendab Iltalehti.
Suomi on valmistunud selleks, et teda hakatakse süüdistama pühaduserüvetamises. Kritiseerijatele vastab ta raamatu eessõnas Vene kirjaniku Nikolai Gogoli sõnadega: „Ei sobi süüdistada peeglit, kui nägu on kõver.“
Mannerheimi kohta loodud isegi veidi üliinimlikust pildist sai siiski Soome rahva päästja relvarahule järgnenud nädalatel, leiab Suomi. See hoidis rahvast koos.
„Hitleri Saksamaa õhutas kõigi vahenditega Soome sisemisi erimeelsusi, mõra rahurindes, eesmärgina sisemine võimuhaaramine, mis tõenäoliselt oleks viinud Soome uude vennatapusõtta. Selle hoidis Mannerheimi müüt ära,“ ütles Suomi. „Marssali iidollik sümboliväärtus „valge kindralina“ ja „vabadussõja ülemjuhatajana“ oli nii tugev, et vaevalt uskus ükski ohvitser, et ta teeb idanaabri suunas midagi muud kui seda, milleks on äärmine vajadus.“
Viimased eluaastad veetis Mannerheim välismaal. Kuigi Nõukogude Liit ei nõudnud, et ta sõjakurjategijana süüdi mõistetaks, kartis marssal kättemaksu. Ta nägi luupainajaid, milles jäi Jossif Stalini armule. Unenäod lõppesid piinamistega.
Vahistamise korral ei kavatsenud Mannerheim alla anda. Tal oli alati kaasas mürgikapsel.
„Hirm ajas Mannerheimi vabatahtlikku eksiili. Ta kartis, et Soome kaotab iseseisvuse, et bolševism saab Soomes võimule ning seda, et ta viiakse vägisi Nõukogude Liitu. Seetõttu ei tundnud ta end täiesti ohutult isegi Rootsis,“ ütles Suomi.
