Massimõrvadele lõpu tegemine pole ainult "ameerika imperialistide" küsimus

Oli aasta 1995. Sõda Horvaatia ja Bosnia-Hertsegoviina aladel oli kestnud juba neli aastat, rahvusvahelised organisatsioonid olid otsinud võimalust konfliktidele lahendust leida, kuid hambutult. Bosnias vallandunud etniline puhastus, eriti aga Srebrenica veresaun, mida ÜRO väed jõuetult pealt vaatasid, sundis NATO-t tegutsema...

Genotsiid on sajandeid olnud kohutavaks sündmuseks, nõudes miljoneid inimelusid, rikkudes igaveseks rahvaste suhteid ja paraku, enamikus jäädes karistamata. 20. sajandi sõdades hukkus ligemale 160 miljonit inimest, lisaks nõudis totalitaarsete režiimide majanduspoliitika sada miljonit näljaohvrit. Ja nii kurb kui see ka pole, enne 1975. aasta Helsingi lõppakti peeti genotsiidi peaaegu, et iga riigi siseasjaks.

1945. aastal loodud ÜRO üheks põhiülesandeks on sõdade ärahoidmine, paraku ei ole ka sinikiivrite kohale saatmine alati veresaunu lõpetada aidanud. ÜRO tegevust alahinnata siiski ei saa, rahuvahendajad käivad sisse-välja, lõpuks saavutavad ka kokkuleppeid, aga vahepeal on jälle mitu miljonit inimest surma saanud.

Genotsiide korraldati ridamisi juba 19. sajandil, aga 20. sajandi ideoloogiline vastasseis aitas edasistele veresaunadele veelgi tugevamini kaasa. Ja ÜRO on tänaseni selle vastasseisu vetode pantvang. Süürias on hukkunud juba sada tuhat inimest, aga mida maailmal pakkuda on, on pelgalt sõnad.

Diktaatorite upitaja Moskva

Moskva pidas end juba Teise maailmasõja lõpust alates õigustatuks sekkuma sõjaliselt igasse katsesse temale alistatud maades demokraatiat taastada, näiteks sissemarssidega 1956. aastal Ungarisse ja  1968 Tšehhoslovakkiasse.

Lisaks oli Moskva avalikul toetusel korraldatud ridamisi sõjalisi riigipöördeid (ehk "revolutsioone"), millega pandi pukki Moskva-meelseid diktaatoreid. Ja genotsiid on sõna, mis kipub eriti tihti seostuma just selliste türannide võimuga. Meenutaks, et ka Assadite perekond Süürias ja Muammar Gaddafi Liibüas said pukki just Moskva toel.

Ja siis asus Moskva okupeerima Afganistani 1979. aastal, vallandades tänaseni kestva ja kaks-kolm miljonit inimelu nõudnud vägivallakeerise seal. Olümpiaboikott oli ainus, millega  maailm neid karistada oskas. Külma sõja kontekstis polnud ühtki jõudu, kes oleks võinud Moskvat sõjaroimade eest karistada, aga kohalike väepealike vastupanu osutus Moskvale üle jõu käivaks. 1988 oli Moskva sunnitud leppima rahuleppega ja riigist alandatuna lahkuma.

Ja samaga vastanud Washington

USA oli võtnud endale ülesande mängida politseinikku Kesk-Ameerika sisekonfliktides juba 19. sajandi lõpus. Ja ka USA asetas pukki omale lojaalseid diktaatoreid, või vähemalt soosis neid, kes vastandusid Moskvale.

Pärast Teist maailmasõda pidas USA vajalikuks peatada sõjaliselt kommunismi invasiooni kolmandas maailmas - Korea, Vietnami, Laose jne sõdadega. Viga, või paratamatus, mis läks maksma Vietnami sõjas kuni neli miljonit inimelu. Ja sõjaroimu sooritasid ka ameeriklased.

Ainult "kurjade ameerika imperialistide sepitsustega" seda sõda ei seleta, enne tuleks selgeks rääkida, mida ikkagi Nõukogude armee instruktorid seal enne neid ehitasid.

Oma endistes valdustes on politseinikku mänginud ka Briti, Austraalia, Uus-Meremaa ja eriti Prantsuse väed, samas kui ÜRO rahuvalvevägede sinikiivritega sõdurid on ise pigem märklauaks, kui konflikti lõpetajateks.

Lahesõda 1991

2. augustil 1990 okupeeris Iraagi armee diktaator Saddam Husseini käsul Kuveidi. Rahvusvahelise õiguse rikkumist ei saanud ÜRO vaikides pealt vaadata, kuid sõjalise vastuse eestvedajaks sai USA. Liitlastega Euroopast ja Araabiamaadest (sh ka Süüriast) alustati 17. jaanuaril 1991 vastupealetungi ja õhulöökide ning maavägede pealetungiga löödi maailma suuruselt neljas (Iraagi) armee mõne kuuga Kuveidist välja. Lahesõjas sai surma 482 liitlasvägede, 200 Kuveidi ja 35 000 Iraagi armee sõdurit, tsiviilelanikke hukkus Kuveidis tuhat ja Iraagis enam kui 3600.

Saddam Hussein jäi karistamata, kuigi oma keemiarelvad (mida ta oli karistamatult kasutanud Kurdistanis 1988. aastal) lasi ta salaja siiski hävitada. 1991 alanud veriseid arveteõiendamisi kurdide ja šiiitide kallal Iraagis pidi maailm jälle passiivselt pealt vaatama.

Iraak tappis oma kurdide ja šiiitide aladel kuni 230 000 inimest.  "Iraagi siseasjad?"

Bosnia 1995

Totalitaarse võimu murdumine Jugoslaavias 1990. aastal kasvas üle sõjaks, kus Jugoslaavia armeed kasutati esmalt Sloveenia ja Horvaatia vastu, siis kasvas aga avalikuks sõjaks serblaste ja horvaatide vahel Horvaatias ning serblaste ja horvaatide - bosnialaste vahel Bosnia-Hertsegoviinas. Horvaadid said oma iseseisvussõjas võidu 1995. aastal, Bosnias korraldasid serblased aga Srebrenica massimõrva.

Euroopa ja ÜRO vahendajad polnud võimelised lahendust leidma ja NATO võttis esmakordselt ajaloos endale rahusundimise volitused.  30. augustist 20. septembrini 1995 andis NATO õhulöögid Bosnia serblaste armeebaaside pihta, sundides neid leppima Daytoni rahuleppega. Bosnia sõjas hukkunuid oli kokku sada tuhat inimest, NATO õhulöökide ohvreid küll vaid 25 või 27.

Kosovo 1999

Kosovo albaanlaste vastuhakk Serbiale algas juba 1981. aastal, alates 1990. aastast kujunes aga avalikuks partrisanisõjaks. Serbia süüdistab loomulikult ainult Kosovo Vabastusarmeed (UCK), mis järjekindlalt Serbia võimuesindajaid ründasid. Serbia vastas ulatusliku vasturünnakuga, ja jaanuaris 1999 mõrvati Račaki külas 45 inimest. Kuigi see veresaun sai ajendiks, oli peamiseks lääne mureks, et sõda ei kasvaks uueks Bosnia-stiilis veresaunaks. Serbia aga asus etnilise puhastuse korras kõiki albaanlasi oma riigist välja ajama, jutt on 850 000 küüditatust.

NATO õhulöökidega 24. märtsist kuni 10. juunini 1999 aeti Serbia väed Kosovost välja, ala allutati ÜRO kontrollile ja Kosovo riik kuulutas end 2008. aastal juba lõplikult iseseisvaks. Serbia ja UCK sõjas olu hukkunud 300 serbialast ja 1500 albaanlast, enam kui 3000 inimest jäi teadmata kadunuks. NATO õhulöökides sai surma 1031 Serbia sõdurit ja enam kui viissada tsiviilelanikku mujal Serbias. Albaanlastel lubati kodudesse naasta, tuhanded serblased aga lahkusid Kosovost.

Afganistan 2001

Afganistanis varjupaiga leidnud al-Qaida terroristid korraldasid 11. septembril 2001 massivse terrorirünnaku USA vastu, tappes kokku 3000 inimest New Yorgis, Pennsylvanias ja Virginias. USA kuulutas vastuseks välja sõja terrorismi vastu ja vähem kui kuu hiljem alustas õhulööke juba Afganistani valitsenud Talibani positsioonide vastu.

Maapealseid operatsioone üritati teha kohaliku Põhjaalliansi, mitte USA sõdurite jõul. Novembriks 2001 oli Taliban võimult kukutatud, al-Qaida juhid põgenema pääsenud, aga riiki viidud NATO stabiliseerimisväed pole oma ülesannetega Taliban ja al-Qaida hävitada, tänaseni hakkama saanud.

Afganistanis NSV Liidu agressiooni, järgnenud kodusõja ja USA-Talibani sõja ajal toime pandud massimõrvu pole veel tõsiselt uuritud. Alates 1978. aastast on Afganistanis hukkunud ligemale kolm miljonit inimest, enamik neist Nõukogude-Afganistani sõjas (1978-1992).

Iraak 2003

Kuigi Iraaki üritati samuti seostada 2001. aasta terrorilöökidega USA pihta, oli ajendiks siin siiski USA juhtkonna vajadus Saddam Hussein lõpuks kukutada. USA alustas õhu- ja maavägede pealetungi 20. märtsil 2003, ja saavutas võidu juba aprilli keskpaigaks, kuigi peitu pugenud Saddam Husseini tabamiseni kulus veel ligemale üheksa kuud.

USA otsus seda sõda alustada eiras kõiki luureteateid, et Iraagil massihävitusrelvi enam ei ole, nagu ka ÜRO proteste, aga pikale veninud kohalolek Iraagis tuli lõpetada 2011. aastal üsna häbistava lahkumisega.

2003. aasta sõjas hukkus kuni 11 000 Iraagi sõdurit, selles ja järgnevas sõjategevuses Saddami-meelsete ülestõusnute ja terroristidega hukkus enam kui 7000 USA ja liitlaste ning ligemale 17 000 Iraagi politseijõudude sõdurit, lisaks ligemale 26 000 terroristile-ülestõusnule ning 100 000 kuni 600 000 tsiviilelanikule.

Gruusia paroodia 2008

Moskva oli selgelt valmis Gruusiasse tungima juba alates Kosovo iseseisvuse tunnustamisest Lääne poolt veebruaris 2008. Pinged kuhjusid järjest. 7.-8. augustil 2008 nägime Lõuna-Osseetia juba Venemaalt saabunud "vabatahtlikke" Gruusiat tulistamas, Gruusia vägesid omapoolset pealetungi alustamas ja siis koheselt ka Vene tankivägede sissetungi. Kuid see sõda lõppes ennekõike Euroopa Liidu sekkumisel sisuliselt status quo taastamisega nädal hiljem.

Süüdistused, nagu Gruusia oleks sooritanud inimsusvastaseid kuritegusid seal, olid ilmselgelt propagandistliku sisuga, Gruusia pool kaotas sõjas 171 sõdurit ja 224 tsiviilelanikku, Venemaa ja tema liitlased 101 sõdurit ja 162 kuni 365 tsiviilelanikku.

Liibüa 2011

Araabia kevade protestilaine 2011 algas pihta Tuneesiast, ning haaras peaaegu kogu Araabiamaalilma, võimud oskasid vastata peamiselt sõjaväge tänavaile tuues ja meeleavaldajaid tulistades. Tuneesias ja Egiptuses võttis see laine isevalitsejatelt võimu, Liibüas ja Süürias kasvas konflikt üle aga avalikuks kodusõjaks, kus ühel poolel olid valitsusväed ja teisel poolel need sõdurid, kes olid keeldunud meeleavaldajaid tulistamast. 

Peamiselt Prantsusmaa algatusel otsustas lääs Liibüa kriisi sekkuda, ÜRO julgeolekunõukogu andis Moskva heakskiidul ka loa kehtestada lennukeelutsoon Liibüa kohal, mille kehtestajaks alates 19. märtsist 2011 sai NATO Lõuna-Euroopa väejuhatus. Liibüa opositsiooniväed saavutasid sõjalise võidu diktaator Muammar Gaddafi üle oktoobriks 2011 ja sõda oli lõppenud 2012. aasta alguseks.

Hukkunuid: ligemale 5000 sõdurit mõlemal poolel, lisaks 25 000 kuni 30 000 tsiviilelanikku. Tsiviilohvreid põhjustasid ennekõike Gaddafile alluvad tankiväed, NATO õhurünnakutes sai surma vaid 40 tsiviilelanikku.

Mali 2012, jne

Liibüa sõja kiire lõpp jättis suure koguse raskerelvastust kuritegelike jõukude kätte, kes kihutasid üle Liibüa piiride, leides varju näiteks Sudaania ja Malis. Ja uute relvadega algas Malis kohe uus sõda, sest relvad sattusid seniste partisaniaremeede asemel peagi kohalike terrorirühmituste kätte. Prantslaste sõjaline sekkumine sundis juunis küll Mali valitsust sõlmima relvarahu tuareegi partisanidega, aga mitmed al-Qaida-meelsed jõud on siiani peidus. Hukkunuid Mali kofliktis mõni tuhat.

2011. aastast on jäänud vinduma ka konfliktid Jeemenis ja eriti Süürias, kus president Bashar al-Assad ei kõhkle ka kasutamast keemiarelvi oma kodanike vastu. Hukkunuid Jeemenis ligemale 2000, Süürias juba sada tuhat. Ja kuni viimase ajani puudus Läänel igasugune tahtmine nendesse konfliktidesse sekkuda. USA on küll kasutanud droonirünnakuid Jeemeni al-Qaida terroristide vastu, aga muu neid seal ei huvita.

Ja need veresaunad, kuhu keegi eriti sekkuda ei taha

1975-1979 hukkus Kambodža Punaste Khmeride korraldatud genotsiidis ligemale kaks miljonit inimest, aga USA oli just hiljuti kaotusega regioonist lahkunud, ainsa jõuna suutis sellesse kriisi sekkuda naaberriik Vietnam, sisuliselt okupeerides riigi. Punakhmeride võimule eelnenud kodusõjas 1970-1975 oli hukkunud ligi 300 000, Vietnami okupatsiooni ajal 1979-1989 hukkunuid 130 000, kuid vähemalt nüüd üritatakse ka genotsiidikurjategijaid seal vastutusele võtta.

Sudaani kodusõda alates 1983. aastast on nõudnud "lõunarindel" 1983-2005 üks kuni kaks miljonit inimelu, Darfuri rindel alates 2003. aastast veel pool miljonit, ja kuigi lahenduseks löödi riigist lahku iseseisev Lõuna-Sudaan, pole sõdimis- ja tapmishimu seal kuskile kadunud. Liibüa sõja järellainetusena on sinna jõudnud ka endisest Nõukogude Liidust pärit raskerelvastust.

Somaalia kodusõda vallandus 1991. aastal ja selles hukkunuid on vähemalt pool miljonit. USA katse sekkuda lõppes katastroofiga 1993. aastal ja sellest alates pole nad tahtnud sinna oma jalga tõsta. Aafrika riigid on küll ridamisi rahutagamisvägesid sisse saatnud, kuid al-Qaida-meelne terroristide armee, nagu ka ohjeldamatult vohama hakanud piraatlus Somaalia rannikul on siiani jäänud karistamata.

Kongo kodusõjas alates 1998. aastast sai surma hinnanguliselt viis miljonit inimest, ja oht pole kuskile kadunud. Aafrika riigid saatsid küll ka oma rahutagajad riiki, aga nagu me teame, andsid sinikiivrid veel oma panuse külanaiste vägistamisse. Lääneriikide tahtmine Kongo kriisidesse sekkuda sai otsa juba 1960. aastate alguses.

Massimõrvad Süürias

Kui rääkida sõdadest, mis nõuavad enam kui tuhat inimelu aastas, siis mullu oli esikohal Süüria (Wikipedia andmetel hukkunid 2012. aastal ligi 42 000), Mehhiko (18 000), Afganistan (8400), Pakistan (6200), Colombia (4700), Iraak (4500), Sudaan (4400), Jeemen (2300), osalt kurjategijate ja terroristide, sageli ka valitsusvägede vägivallatsemise tõttu.

Tänavu on Süürias hukkunud ligemale 30 000 inimest ja väita, et valitsusvägede tankikahuritest elurajoonide tulistamine surma ei põhjusta, oleks juba lausa imelik. Kirurgiline sekkumine, nii nagu Liibüas, võiks olla Läänele isegi talutav, aga enam kui kümneks aastaks kohale jäämist (nagu Afganistanis) ei suudaks ka USA enam kanda.