Esivanemad magasid hoopis teist moodi kui meie. Ja neilt tasuks õppida

Olgu, sinu vanavanemad ilmselt magasid nii nagu sina, ja ka vaar-vaarvanemad, aga kui jõutakse välja juba 18. sajandisse, siis ilmneb, et inimesed magasid hoopis teist moodi, vahendab väljaanne SlumberWise.

Magamine kaks korda öö jooksul, on asi, mille esmakordselt avastas Virginia Techi ajalooprofessor Roger Ekirch. Tema on mineviku dokumentidest välja lugenud, et siis magasid inimesed kaks korda öösel, kusjuures vahele jäi mitu tundi, kus inimesed olid ärkvel. Tükeldatud, ehk jagatud uni on termin, millega see teooria end teaduslikult kehtestada üritab.

Minevikus magati kokku küll kauem, 12 tundi, aga see uni polnud ühtejutti. Magati esmalt kolm-neli tundi, siis kaks-kolm tundi leiti endale öiseid askeldusi, ja siis magati jälle kuni hommikuni välja. Ja Ekirch väidab, et see magamisstiil oli üldlevinud.

Geoffrey Chaucer oma Canterbury lugudes mainib "esimest und." Kahe une vahel käidi lausa naabritel külas. Inimestel oli kombeks ka palvetada öösiti. Ka seda, miks vaesem rahvas rohkem lapsi sai, seletatakse just seksiga kahe une vahepeal.

Aga selline magamiskomme suri hiljem välja, väidetavalt seoses tänavavalgustuse kasutuseletulekuga linnades, mis võttis kuritegelikult elemendilt võimaluse tegutseda öötundidel.

Ka tööinimeste hommikust õhtuni tööl käimine tegi sellise elustiili liiga energiat kulutavaks. Ja 20. sajandiks oli kahe une öö juba inimeste mälustki kadunud. Öösel ärgati küll üles, aga tihtilugu tekitas see inimestes lausa hirmutunnet. Luupainajatest rääkides.

Aga teadlased väidavad, et samasugune magamine tänapäeval aitaks inimesi palju paremini välja puhata.