Foto kvaliteet sõltub suuresti objektiivist – mida "näeb" üks kaamera?
Kui on sooviks teha võimalikult häid pilte, olgu aparaadiks peegelkaamera või mobiiltelefon, tasub objektiivide head ja vead tundma õppida, kirjutab ajakiri Tehnikamaailm (8/2013).
Süsteemkaamerate parimaks omaduseks peetakse objektiivide vahetamise võimalust. Erinevate objektiividega saab pildile portreed või maastikud ehk putukad ja linnud.
Paljud, kes peegelkaamera ostnud, piirduvad aga kaasasolnud nn kit-objektiiviga, piirates nii aparaadi kui enda potentsiaalseid pildistajavõimeid.
Lihtsama seebikaga või mobiiliga pildistaja loodab enamasti automaatika suutlikkuse ja hea õnne peale. Mis aga ei pruugi tähendada, et head pilti ei saa – juhusel on tihti õige hetke tabamisel väga suur roll ning au läheb ju ikka pildistajale.
Ent ka automaatika usaldamise puhul ei tee paha objektiividest üht-teist teada. Näiteks millal tasuks määrata ise ava (režiim A) või säri pikkus (režiim S).
Objektiive tundes saavad pildid paremad ning paremad pildid innustavad veelgi enam optika saladusi avastama – nii et kaamerad kätte ja harjutama!
Enne praktikat tasub loomulikult teooria ära õppida – ehk mõista, mida objektiivil olevad numbrid ja tähekombinatsioonid tähendavad.
Fookuskaugus ja vaatenurk
Ikka ja jälle kuuleb küsimust, et kas selle objektiiviga saab ka kaugel asuvaid asju pildistada.
Taevas lendavat lennukit saab ju pildistada iga kaameraga, aga ühel juhul – kui objektiivi vaatenurk on lai – täidab enamiku kaadrist taevas ja lennukit näeb luubiga, teisel juhul, kui vaatenurk on kitsas, võib aga lennuki aknad üle lugeda.
Vaatenurki on harjutud hindama objektiivi fookuskauguse põhjal. Kui filmikaameraga pildistajad räägivad numbritest 24, 28 või 35 mm, on jutuks lainurkobjektiivid.
Inimese silma vaatenurgale vastab 40–50 mm fookuskaugusega objektiiv. Kui fookuskaugus on 80 või 105, räägitakse lühemast telest, mis sobib hästi näiteks portreedeks. Spordi- ja loodusfotode puhul on vaja juba kitsamat vaatenurka, mida pakuvad 200-, 400-, 800- või koguni 1200-"millimeetrised" objektiivid.
Kahjuks aga pole vaatenurga ja fookuskauguse vaheline seos enam üheselt mõistetav – nii nagu see oli filmiajastul. Olukorra muudavad segaseks erinevate mõõtudega sensorid.
Näiteks täiskaaderkaamera 40–50 millimeetrise objektiivi vaatenurgale vastab 28 mm APS-C objektiiv ja 24 mm Four Thirds objektiiv. Tüüpilise taskukaamera puhul piisab aga samaks vaatenurgaks vaid 8 mm fookuskaugusest.
Täpset vaatenurka võikski tähistada kraadides, ent näiteks teave 19,5kraadise vaatenurga kohta ei iseloomusta jälle teisi fotot mõjutavaid parameetreid nii selgelt nagu seda teeb "105 mm fookuskaugus".
Seetõttu räägitakse pigem millimeetritest, teisendatuna täiskaadersensorile. Näiteks Micro Four Thirdsi 12–35 mm objektiivist räägitakse kui 24–70 mm – sest see oleks vahemik täiskaadri puhul.
Perspektiiv ja teravussügavus
Lisaks vaatenurgale mõjutab fookuskaugus perspektiivitunnet ja teravussügavust.
Väiksema fookuskaugusega ehk lainurgaga pildistades näivad objektidevahelised kaugused vaataja (pildistaja) suhtes olevat suuremad, fookuskauguse suurenedes aga liigub kaugemal asuv taust näiliselt esiplaanile lähemale.
Normaalobjektiivi puhul on perspektiiv sama nagu silmadega vaadates ja seetõttu tunduvad kaugused fotol loomulikud.
Teravussügavus tähendab aga kauguste vahemikku, milles olevad objektid on n-ö teravad (ehk fookuses).
Lainurga puhul on teravussügavus väike, mis tähendab, et fookuses on nii esiplaan kui taust – mis sobib hästi maastikuvõtete jaoks. Portreede puhul oleks aga kena, kui taust poleks terav – siis tuleb subjekt rohkem esile. Selleks tuleks valida suurem fookuskaugus.
Teravussügavuse puhul mängib rolli ka ava suurus ja pildistatavate subjektide kaugus kaamerast. Suure ava, nagu f/1,8 puhul, on fookuse ulatus väga väike, ent ava vähenedes, näiteks f/11 puhul, suureneb märgatavalt.
Mida lähemal objekt asub kaamerale, seda väiksem on teravussügavus. Näiteks väga lähedalt pildistades, nagu makrovõtete puhul, võib olla probleemiks kogu putukat teravana kaadrisse mahutada.
Teravussügavuse mõiste tuleb tihti teemaks ka sensori mõõtudest rääkides. Sensori pindala ei mõjuta teravussügavust küll otseselt, ent fookuskauguse kaudu on pindala tõepoolest teravussügavusega seotud.
Kui pildistada portreed täiskaaderkaameraga, 80 mm objektiiviga ja avaga f/2,8, on taust kenasti pehme.
Kui samalt kauguselt teha sarnase vaatenurgaga foto taskukaameraga, tuleks kasutada umbes 14 mm objektiivi. Seetõttu on teravussügavus märgatavalt suurem ning kaugemal asuvad taustaobjektid samuti rohkem fookuses.
Häguse tausta saavutamiseks tuleks minna pildistatavale võimalikult lähedale, jättes samas tausta võimalikult kaugele, mis aga võib praktikas keeruliseks, kui mitte võimatuks osutuda.
Ava ja valgusjõud
Objektiivi sees on muutuva suurusega diafragma, mille abil saab doseerida sensorile jõudva valguse hulka.
Päikese käes tuleb ava seada võimalikult väikseks, hämaras aga võimalikult suureks. Samuti peaks ava olema suur, kui on vaja pildistada kiirestiliikuvaid objekte, et võimaldada lühikese säriaja puhul võimalikult suure hulga valguse jõudmist sensorini.
Objektiivi suurimat avaväärtust nimetatakse valgusjõuks ja tähistatakse f-tähega (ehk fookuskaugus) / ava number.
Mida suurem on valgusjõud, seda paremini sobib objektiiv vähese valguse ja kiirete liikumiste jäädvustamiseks. Samuti on suurema valgusjõuga objektiivil väiksem teravussügavus – kui kasutada suurimat ava.
Taskukaamerate (ja digipeeglite nn kit-objektiivide) valgusjõud on lainurga puhul näiteks f/3,5 ja teleosas f/5,6.
Paremate (ja suuremate) suumobjektiivide puhul püsib aga valgusjõud kogu suumi ulatuses sama – näiteks f/2,8.
Fikseeritud fookuskaugusega objektiividel pole aga haruldased valgusjõu näitajad f/1,8, f/1,4 või f/1,2, ning taolised objektiivid on samaväärse (või kehvemagi) valgusjõuga suumidest tihti odavamad.
Ava suuruse valik mõjutab aga lisaks sensorile jõudvale valguse hulgale ja teravussügavusele ka lihtsalt pildi detailsust.
Tavaliselt on kujutis kõige detailsem ava keskmistes alades, umbes f/5,6–8. Väiksemate ja suuremate väärtuste puhul hakkab teravus vähenema, nähtavaimalt kujutise nurkades.
Taskukaamerate väikeste sensorite puhul ning liiga suurte avaväärtuste (väikse ava) korral hakkab pildi kvaliteeti halvendama difraktsioon.
Mida rohkem on väiksel sensoril piksleid (mida tihedamalt neid on), seda kergemini võib difraktsioon ilmneda. Et seda ei juhtuks, seatakse ava vähendamisele n-ö kunstlik piir – näiteks f/8.
Teleosas on aga suurim ava tihti vaid f/5,6 ja nii ei jää reguleerimisulatusest suurt midagi järgi.
Ava reguleerimisruum võib ka siis otsa lõppeda, kui on vaja heledas valguses kasutada näiteks liikumise hägustamiseks küllalt pikka säri.
Sellisel juhul on abiks objektiivi ette kinnitatav hallfilter (nn neutral density filter). Osadel kallimatel kompaktidel (nagu Canoni G-seeria) on hallfilter kohe sisseehitatud.
Järgmine ja järgmine objektiiv
Süsteemkaamera stardikomplektis on tavaliselt kolmekordse ulatusega kit-objektiiv, mille fookuskaugused 28–85 mm ja valgusjõud f/3,5–5,6. Fookuskauguste absoluutarvud võivad olla teised, need on numbrid täiskaadrile teisendatuna.
Selliste näitajatega objektiiv võib tunduda ahistav isegi parema "seebikarbiga" harjunule. Kuna kompaktide sensor on väiksem, siis nende objektiivide fookuskaugus on väiksem.
Rohkem pildistades saab selgeks, milline kiti omadus kõige piiravam tundub – on see liiga lühike tele, liiga kitsas lainurk või hoopis kehvapoolne valgusjõud.
Pikk suum võib ju tunduda ahvatlev, aga tõsiselt tasuks mõelda just fikseeritud fookuskaugusega ja hea valgusjõuga objektiivide soetamise peale. Lisaks on nende joonis suumidest nüansirikkam, nagu ka varjundite palett.
Mõne meelest on suumi puudumine ületamatu piirang, teised jälle võtavadki nimme kaasa ühe fiks-objektiivi ning lasevad pigem fantaasial lennata, et n-ö viimast võtta.
Fiks-objektiividest võiks kõigepealt soovitada 28–35 mm lainurka ja 50 mm portree-objektiivi. Taoliste objektiivide suurim väärtus on detailne kujutis ja suur valgusjõud.
Hea valik on ka 50, 60, 100 või 105 mm lähivõtte objektiiv ehk makro-objektiiv. Fookuskauguse ja f/2,8 valgusjõu poolest sobivad need hästi ka portreefotodeks. Tihti on kallimad makroobjektiivid ka optilises mõttes igati tippklassi väärilised.
"Pikki" objektiive valides tasub aga arvestada, et APS-C ja Micro 4/3 lisavad n-ö tasuta pikkust, korrutades fookuskauguse vastavalt 1,5–1,6 ja 2,0ga.
See pikendus aga, nagu eespool mainitud, puudutab vaid vaatenurka, mitte teravussügavust, mis sõltub alati fookuskauguse absoluutnumbritest.
Objektiivid jäävad
Veidi liialdades võib öelda, et kaamerakered tulevad ja lähevad, ent head objektiivid säilivad aastast aastasse. Seda enam, et pildi kvaliteet sõltub peamiselt siiski objektiivist.
Nii tasubki süsteemkaamerat valides kohe vaadata ka sobiva objektiivide valiku poole, mitte ainult vaimustuda kere tehnilistest nüanssidest – vähemalt siis, kui on plaan pildistamisega tõsisemalt tegelda.
Kõige laiem valik objektiive on saadaval Canoni ja Nikoni täiskaaderkaameratele. Näiteks Nikoni bajonetistandard on pärit juba aastast 1959.
Nikoni puhul tasub aga tähele panna, et odavamates keredes puudub fookustamismootor – mis tähendab, et kui seda pole ka objektiivis, tuleb fookus käsitsi paika keerata.
Suurem osa digitaalsetest süsteemkaameratest baseerub APS-C-mõõdus sensoril. On palju objektiive, mis mõeldudki kasutamiseks vaid sellise sensori ees ning mille ulatus ei sobi suuremale täiskaadersensorile.
Näiteks Canoni EF-S-objektiivid ei sobi täiskaaderkeredega. Kui silmapiiril on täiskaadrile üleminek, tasub selle nüansiga arvestada ka APS-C-sensori ette objektiive valides, sest vastupidi probleemi loomulikult pole. Küll aga on ainult APS-C jaoks valmistatud "torud" enamasti kompaktsemad ning ka soodsamad.
Nikoni FX-seeria täiskaaderkerede ette võib aga keerata ka APS-C jaoks mõeldud DX-markeeringuga objektiive. FX-kere saab sellest aru ning piirab automaatselt sensori ulatust. Tulemuseks on fookuskauguse 1,5-kordne suurendus.
Olgugi et APS-C-sensoriga kaameraid on saadaval enim, pole just APS-C-objektiivide valik kõige suurem – eriti fiks-objektiivide osas.
Nii keeravadki paljud oma APS-C digikeredele ette tavalisi filmikeredele mõeldud "torusid", saades "kauba peale" ka 1,5kordse fookuskauguse pikenduse.
Olympus ja Panasonic on Micro Four Thirdsi objektiivide valiku kahe peale küllalt suureks paisutanud.
Olympus rõhub eelkõige kvaliteetsete fikside peale, Panasonic aga pakub valgusjõulisi f/2,8-suume vahemikus 12–35 mm ja 35–100 mm. Täiskaadrile teisendatuna vastavad need 24–70 ja 70–200 mm objektiividele.
Olympuse nn fikside valikus on aga 24, 35, 90 ja 150 mm "torud" – need on juba teisendatud fookuskaugused.
Teiste peeglita süsteemkaamerate nagu Fuji, Nikon 1, Sony NEX-i, Samsungi NX-i ja Pentaxi objektiivide valik kasvab vaikselt, ent Micro Four Thirdsi valikuni on veel pikk tee.
Hea tegija teeb hea pildi ka mobiiltelefoniga, ent kui eesmärgiks on saada korralik tulemus kiirelt, kindlalt ja igas olukorras, peaks ka varustus seda võimaldama.
Mida parem valgusjõud ning kiirem-täpsem autofookus, seda suurem on õnnestumisprotsent. Ka suum on palju kiiremini reguleeritav just rõngast, mitte nuppudest nagu enamikul kompaktkaameratel.
Täna on kõigil suurematel kaameratootjatel valikus lisaks klassikalistele digipeeglitele ka peeglivabad süsteemkaamerad, ent objektiivide valik on siis enamasti piiratum kui tavalise bajonetiga peegelkaameratel. Seda piirangut aitavad aga kõrvaldada vaherõngad.
Objektiivi osad
Suumirõngast reguleeritakse objektiivi fookuskaugust ehk vaatenurka. Rõngas toimib palju täpsemalt ja kiiremini kui "seebikate" nuppudega juhitav suum.
Fookuskaugusest sõltub objektiivi vaatenurk. Enamasti on see parameeter esitatud millimeetrites. Väike number tähendab laia, suurem number kitsast vaatenurka (nn tele).
Pildistabilisaator (Nikoni terminoloogias VR – Vibration Reduction) summutab kaamera värina ning võimaldab käest pildistades kasutada pikemaid säriaegu.
Olgugi et stabilisaatorist võib olla abi vähese valguse ja suuremate fookuskauguste korral, ei muuda see kuidagi liikuvaid objekte teravamaks.
Stabilisaator asub kas objektiivis ning liigutab läätse(sid) (nn optiline stabilisaator) või kaamera keres ning liigutab sensorit (nn mehhaaniline stabilisaator). Viimasel juhul toimib stabilisaator iga kaamera ette keeratud objektiiviga (nagu Sony ja Pentaxi keredel).
Sensor teisendab objektiivi poolt nähtu elektriimpulssideks. Digipeeglite levinumad sensorimõõdud on täiskaader (36 x 24 mm), APS-C (22,3 x 14,9 mm) ja Micro Four Thirds (17,3 x 13).
Tootjatel on erinevad objektiivide versioonid, mis sobivad erinevates mõõtudes sensoritega. Nikon näiteks tähistab APS-C mõõtu lühendiga DX ja täiskaadrit FX. Canonil on vastavad "koodid" EF-S ja EF.
Objektiivide valgusjõud tähendab suurimat võimalikku ava. Mida väiksem on ava suurust tähistav number, seda suurem on ava läbimõõt – seda põhjusel, et ava diameetrit arvestatakse fookuskauguse suhtena kujul: diameeter = f / ava number.
Enamike suumobjektiivide valgusjõud on parim lainurga (väikese fookuskauguse) juures (nt f/3,5) ja väikseim tele (pikema fookuskauguse) puhul (nt f/5,6).
Kallimate (ja suuremate) objektiivide valgusjõud püsib sama kogu suumiulatuses (nt f/2,8).
Enamike peegelkaamerate objektiivide küljes on rõngas, millest saab käsitsi fookust reguleerida. Fookustamisrežiimi saab Nikoni puhul valida lülitist M/A-M. Peeglita kaamerate puhul, millel sama funktsionaalsusega rõngas olemas, juhib see enamasti fookustamismootorit (nn focus by wire) ning mehaanilist ühendust läätsedega pole.
Igal valmistajal on oma objektiivide kinnitusstandard (nn bajonet). Sonyl ja Nikonil on peegelkaameratel ja peeglita süsteemkaameratel erinevad bajonetid. Micro Four Thirds standardit arendasid Olympus ja Panasonic koos ja nii jagavad mõlema firma peeglivabad süsteemkaamerad ühesugust bajonetti.
