25 aastat tagasi: Kes oli kus Laulva revolutsiooni aastal 1988
Eestimaa Kommunistlik Partei
1940-1941 ja 1944-1990 oli Eestis ainsaks lubatud “auks, mõistuseks ja südametunnistuseks” Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei kohalik haru, Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP). 1986. aasta XIX kongressi ajaks oli parteil Eestis liikmeid 109 599, ideoloogilist järelkasvu esindasid 167 361 komnoort, lisaks pioneeride ja oktoobrilaste organisatsioonid. Ja mõistagi lugematu hulk parteituid kaasajooksikuid. Selle partei võim tugines ulatuslikule miilitsa- ja KGB aparaadile, täielikult allutatud meediale, plaanikomiteele ja mõistagi ka nõukogude okupatsiooniarmeele.
1988. aasta alguses juhtis parteid siin esimese sekretärina Karl Vaino ja teise sekretärina Moskvast saadetud Georgi Aljošin. Ideoloogiasekretäriks oli 1980-1988 Rein Ristlaan, 1988 Indrek Toome ja 1988-1990 Mikk Titma. Propaganda ja agitatsiooni osakonda juhtis 1987-1988 Silvi-Aire Villo, 135-liikmelise keskkomitee liikmete seas olid näiteks ENSV prokurör Karl Kimmel, kohaliku KGB esimees Karl Kortelainen, siseminister Marko Tibar, Ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel, plaanikomitee esimees Gustav Tõnspoeg, VEKSA juht Arnold Meri jne. Komsomolijuhiks Eestis oli Arno Allmann.
1987. aasta raputavaks sündmuseks parteis oli veebruarikuine Mihhail Gorbatšovi visiit Eestisse, pärast seda kui Moskvast oli pidevalt kostnud ähvardusi “natsionalistlike meeleolude” pärast Eestis. Eestis polnud ühtki kommunisti, kes oleks julgenud Gorbatšovi perestroikale ehk “uutmisele” vastu seista. Ja alates 1987. aasta Hirvepargi miitingust ei tuldud enam ka toime Eesti-sisese protesti vaigistamisega. Edasi veergudel nägi 26. septembril 1987 ilmavalgust nelja kommunisti üleskutse üleminekuks Isemajandavale Eestile, ka see polnud enam see, mida keskkomitee oleks tahtnud näha.
Pärast Tartu 2. veebruari 1988 vastasseisu KGB kohale toodud miilitsaaheliku ja meeleavaldajate vahel, tuli isegi 49 kommunisti või nende mõttekaaslast juba välja üleskutsega rahu säilitada. Lavastatud miitinguga “ameerika imperialistide sekkumise vastu” Võidu väljakul ja rahvakogunemise torpedeerimisega Tammsaare monumendi juures 24. veebruaril 1988 ammendusid kompartei trumbid, partei ise püüdis 1988. aasta sündmustel pigem sabas lohiseda, kuni lagunes lõplikult.
1988. aasta juuni alguseks kujunes välja suurem lõhe EKP-s, sest Karl Vaino kavatses Moskva parteikonverentsile saata vaid oma väljavalitud delegaate, aga sel ajal nõudis teine osa parteist juba parteisiseseid valimisi. Konflikt läks nii suureks, et Moskvast kohale saadetud esindaja võttis Karl Vaino parteijuhi kohalt maha, asemele toodi Ladina-Ameerikas diplomaadina töötanud endine ideoloogiasekretär Vaino Väljas.
Perestroika toetuseks loodud Rahvarinne, milles juhtivat rolli etendasid just kompartei sisese opositsiooni esindajad, luges selle hetke oma suurvõiduks. Delegaate Moskva parteikonverentsile (kuigi neid oli välja valinud Karl Vaino) saadeti teele juba suure massimiitinguga Lauluväljakul 17. juunil 1988. Ja kompartei liit Rahvarindega kestis Eestis vähemalt 1989. aasta kevadeni välja. Kompartei kaotas initsiatiivi, kuigi ainuvalitseva partei rollist oldi nõus loobuma alles veebruaris 1990.
Pärast EKP-le hävitavat 1989. aastat, kus enamik liberaalsemaid eestlasi parteist lahkus, ja partei juhtkonnale hävitavaid Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi valimisi, valiti 1990. aasta kevadel EKP-le uus keskkomitee, sh Jaak Allik, Toomas Leito, Jüri Raidla jt. Ja samas läks partei lõhki, Moskva-meelsete leer lõi nn “ööpartei” Lembit Annuse, eestikeelsete kommunistide leer aga jäi Vaino Väljase ja Enn-Arno Sillari selja taha. Mõlemad leerid sisuliselt hääbusid 1991. aasta augustiputši järel.
Eesti Muinsuskaitse Selts
Eesti Muinsuskaitse Selts kujunes muinsuskaitseklubidena välja juba 1986. aastaks, kuid esialgu oli ta tugeva võimude kontrolli all, kes keelasid ära ka septembris 1987 kavandatud Tarvastu muinsuskaitsepäevad.
12. detsembril 1987 lubati Tallinnas siiski Eesti Muinsuskaitse Selts ära luua, selle auesimeheks valiti Villem Raam, esimeheks Trivimi Velliste, aseesimeesteks Jaan Tamm ja Heno Sarv, juhatusse Kalle Eller, Illar Hallaste, Jüri Kuuskemaa, Mart Laar, Mati Laur, Tõnis Lukas, Vello Lõugas, Erki Nuut, Jüri Peets, Ülo Puustak, Veljo Ranniku ja Ott Sandrak. EMS volikogu liikmeteks olid ka Lennart Meri, Siim Kallas, Jaan Kross, Juri Lotman, Valdur Raudvassar, Sulev Vahtre, Heinz Valk, jt. 1988. aastal väidetakse seltsi koondunud liikmete arvuks 10 000.
1988. aasta nägi muinsuskaitseliikumise järsku radukaliseerumist, eriti aprillikuiste Tartu ja oktoobrikuiste Pärnu muinsuskaitsepäevadega, kus sinimustvalgeid lippe enam kanda ei häbenetud, ja julgeti rääkida Eesti Vabariigist õigete nimedega. 1988 taastati vabadussõja monumente üle kogu Eesti.
Üheks verstapostiks jäid Trivimi Velliste ja Heino Kiige Eestile iseseisvust nõudvad kõned lauluväljakul 11. septembril 1988. 1989. aastal oli EMS juba ühena kolmest jõust asutamas Eesti kodanike komiteesid, et asuda taastama Eesti vabariiki tema kodanikkonna kaudu. Kalle Elleri eestvedamisel taastati 1990. aasta veebruaris ka Kaitseliit. EMS-i baasil kujunes välja 1990. aastal Eesti Kongressi põhirühm, ja 1992. aastal suures osas ka valimisliit Isamaa.
Rohelised
Keskkonnakaitseliikumine sündis fosforiidisõja laineharjal Tartus 1987. aasta kevadel, Tallinnas tuli A-klubi oma meeleavaldusega hõlmikpuu kaitseks tänavaile 6. detsembril 1987. Eesti Roheline Liikumine loodi kahe rohelise foorumiga 28. aprillil -23. mail 1988 Tallinnas, juhtivate liikmetena tuleb nimetada mais ajutisse juhtkonda (osa vist küll tagaselja) valitud Vello Pohlat, Tiit Madet, Ants Pajut, Peeter Liivi, Eino Väärtnõud, Mario Kivistikku, Endel Lippmaad, Ott Kooli, Lennart Merit ja Rein Einastot, esimehena algul Juhan Aaret.
1. mail 1988 ehmatas valitsevat parteid maiparaadile saabunud roheliste kolonn, milles osalesid ka MRP-AEG liikmed sinimustvalgete embleemidega. Hilisem ERSP asutajaliige Valev Kruusalu sattus stalinimiohvrite monumendi nõudmise eest sealt ajutiselt ka miilitsakongi.
Novembris 1988 tegi roheliste liikumine ebatavaliselt käremeelse sammu, nõudes, et Bruno Saul valitsusjuhi kohalt maha võetaks, detsembris Tartus peetud roheliste foorum eelistas aga jätkata pigem apoliitilise keskonnaliikumisena. 1988. aastast tänaseni kestvaks roheliste traditsiooniks on iga-aastased rattaretked, aga liikumine on kaotanud suure osa oma 1988. aasta energiast.
7. detsembril 1988 algatati osast roheliste liikumisest Eesti Rohelise Partei loomine Jüri Liimi, Mario Kivistiku jt algatusel, partei asutati 10. augustil 1989 Raplas. Jüri Liim oli kandvaks jõuks ka sõjaväevastase protestiliikumise Genf 49 taustal 1989-1990. 1990. aasta ülemnõukogus sündis ka roheliste fraktsioon.
MRP-AEG
Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp (MRP-AEG) loodi kuue asutajaliikme Lagle Parek, Tiit Madisson, Heiki Ahonen, Jüri Mikk, Mati Kiirend ja Eve Pärnaste poolt 19. augustil 1987, laienedes hiljem 17 liikmeni, kes olid kas endised poliitvangid või nende lähedased tuttavad. Auliikmeteks valiti veel vanglas istunud poliitvangid Enn Tarto ja Mart Niklus.
1987. aasta 23. augustil korraldas liikumine Hirvepargis esimese meeleavalduse, kus nõuti Nõukogude võimu kuritegude avalikustamist. Sõnavabaduse puudumist Eestis püüdsid murda kirjutusmasinatel paljundatud MRP-AEG infobülletäänid 1987-1988. Oluliseks kampaaniaks sai stalinismiohvrite monumendi nõue. Nõukogude meedia vastas küll avaliku laimukampaaniaga, kus igale tuntud MRP-AEG liikmele üritati mingi plekk külge määrida. Üks rühmituse liige oli ka KGB informaator.
Elu Sõna
Usuliikumine Elu Sõna on üks omapärasemaid nähtusi 1980. aastate lõpu Eestis. Kuigi selle rajajat Rootsis (1983. aastal) Ulf Ekmani on seostatud ka KGB-ga, nagu on varasemat koostööd KGB-ga tunnistanud üks liikumise rajajaid Eestis, Hubert Jakobs, kujunes nõukogulikku ateismi rünnanud usuliikumisest üks kardetumaid nõukogude võimu lammutajaid üldse.
Eestis tuli Elu Sõna avalikkuse ette (kui käest kätte levivat manifesti nii nimetada) 19. oktoobril 1987 oma manifestiga Harta’87, alla kirjutanud esimeste hulgas Hubert Jakobs, Rein Mets ja Raimond Jakobs abikaasadega. Harta teksti võib lugeda siit.
Kommunistlik propagandaaparaat pidas vajalikuks seda liikumist rünnata isegi rängemate laimukampaaniatega kui MRP-AEG-d, eriti terava rünnaku alla sattus Rein Mets.
Elu Sõna eesmärgid polnud küll seotud Eesti iseseisvumisega, vaid ennekõike nõudsid nad õigust Pühale Maale välja rännata. Poliitilist liikumist Elu Sõna siiski ei loonud, aga ka neil oli 1988. aastal põhjust oma liikmest poliitvangile Aarne Heidele vabadust nõuda.
Loomeliidud
Loomeliitude kultuurinõukogu oli loodud Ignar Fjuki eestvedamisel 25. mail 1987, selle 24 liikmest olid neli lausa EKP keskkomitee liikmed. Miski ei viidanud sellele, et tegemist oleks võinud olla opositsioonilise seltskonnaga.
Kui 1. ja 2. aprillil 1988 jõuti loomeliitude pleenumi korraldamiseni, olid vähemalt selle ürituse jaoks kõik uksed valla, kohal olid EKP esindajad, eesotsas ideoloogiasekretär Indrek Toomega, kõnesid kanti üle raadio otseeetris, sh ka Heinz Valgu suust kostnud unistus iseseisvast Eestist.
Lõppdeklaratsioonist suudeti küll kõik võimukriitilised laused maha nühkida. Aga džinn oli juba pudelist välja lastud.
Täpsustus Ignar Fjukilt: erinevalt Vikipeedia infost oli loomeliitude kultuurinõukogu liikmete seas vaid üheksa kommunisti, ja nende kõrval viisteist mittekommunisti.
Sõltumatud noored
Sõltumatud noored on mõiste, mis sai alguse Võrus loodud Vabast-Sõltumatust Noorte Kolonnist nr 1, mis 21. oktoobril 1987 tuli esimesena tänavaile sinimustvalgete värvide all. VSNK nr 1 eestvedajaks oli Ain Saar, kuid kuna Saar saadeti 1988. aastal Eestist välja, jäi VSNK nr 1 1988. aasta sündmustes hiljem tagaplaanile. 1988 andis rühmitus välja ka oma kirjutusmasinatel paljundatud ajakirja Avalik Arvamus.
Muid noorterühmitusi 1988-1989:
- Läänemaa Sõltumatu Noortekolonn
- Sakala Sõltumatud
- Järvakandi Sõltumatud
- Kohila valla noortekolonn
- Tallinna Sõltumatu Malev
- Rahvusliku Sõltumatuse Liiga
- Eesti Kristlik-Demokraatlik Liiga
- Tartus kujunes 1987-1988. aastal uuesti välja ka “iseseisev üliõpilasriik” Eesti Üliõpilaste Seltsi ja korporatsioonide taastamisega.
- 1988. aastal taastus ka skautlik liikumine Eestis.
- Loodi ka juba kohalikke asumiseltse, mis suurde poliitikasse küll ei sekkunud.
ERSP
Ettapaneku esimese kompartei võimu murda üritava jõu, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomiseks tegi 14 inimest 21. jaanuaril 1988. Sel hetkel ei julgetud isegi iseseisvuse taastamisest veel rääkida, punktidest, nagu ENSV kodakondsuse kehtestamine ja ENSV seaduste ülimuslikkus, võinuks välja lugeda lausa hilisemat “kolmanda vabariigi” ideed. Kompartei kontrolli all olev meedia vastas ulatusliku sõimukampaaniaga “äärmuslaste” vastu.
ERSP ja MRP-AEG üritasid korraldada miitinguid Tartus 2. ja Tallinnas Tammsaare monumendi juures 24. veebruaril 1988, kuid võimud nurjasid need jõuga. 25. märtsist 1988 alates ei saanud ka võimud enam rahvakogunemisi takistada, kuigi nende registreerimiseks kehtestatigi uusi piiranguid.
1. juulist alates sai suurem osa ERSP aktiivist juba tuleristsed Draamateatri ees toimunud avaliku piketiga viimaste veel vangis istunud poliitvangide vabastamiseks. Avalikul stendil võisid kõik möödakäijad lugeda ERSP avaldusi, Sõltumatu Infokeskuse teateid ja muid uudiseid, mida ametlilk meedia tsensuurist läbi ei lasknud. Esimese väljaandena julges ERSP-le juulis sõna anda ajakiri Kultuur ja Elu. Pikett lõppes võiduga kui Mart Niklus juulis ja Enn Tarto septembris vabaks sai. Suuremast infoblokaadist ei pääsetud läbi aga enne 1990. aastat.
20. augustil 1988 saabus enam kui sada inimest Pilistverre, sealses kirikus peeti ära ERSP asutav koosolek. Partei asutas 104 inimest, samas kui näiteks Hando Runnel eelistas parteituks jääda. ERSP juhatusse valiti Mati Kiirend, Lagle Parek, Eve Pärnaste, Vello Salum ja Erik Udam. Esimeest esimesel aastal ERSP-l ei olnud, 1989 valiti selleks Lagle Parek.
ERSP seadis sõnaselgeks eesmärgiks Eesti iseseisvuse taastamise, mistõttu ei peetud võimalikuks enam ei ENSV suveräänsusdeklaratsiooniga, ega ka nõukoguse võimuorganites tegutsemisega nõustuda. 1989. aasta 24. veebruaril tulid ERSP, muinsuskaitse selts ja kristlik liit välja ettepanekuga kodanike komiteede liikumise asutamiseks, mis vähem kui aastaga suutis kodanikualgatuse korras kirja panna enam kui 600 000 õigusjärgset Eesti kodanikku. Kuid veel 1990. aasta ülemnõukogu valimistel osutus ERSP-l võimatuks omi kandidaate seada. Eesti Kongressi valimistel kogus partei aga enam kui viiendiku mandaate.
Sõltumatu noortefoorum
Idee oli pärit küll algselt loomeliitude ringkondadest, kuid 4. juunil 1988 Tallinnas kino Kosmos saalis toimunud I Sõltumatul Noortefoorumil said kokku erinevad noorteliikumised, nagu ka ERSP esindajad, ja komsomolijuhtide lootus seda foorumit kontrollida kukkus läbi. Ka Edgar Savisaare lahkumine saalist oli üsna dramaatiline, näidates kujunevat veelahet Eesti poliitikas.
Noortefoorumil loodud Sõltumatu Infokeskus kujunes sõltumatu ajakirjanduse hälliks, esmalt käest kätte levinud uudisteadete, siis juba koopiamasinal paljundatud ajakirja Heinakuu ja sellest 1989 sündinud ajalehe Eesti Ekspress kaudu. Peakorteriks kujunesid filharmooniumi ruumid Estonia teatri ülemisel korrusel.
I Sõltumatu Noortefoorum kujutas iseseisvusmeelsete liikumiste enesekindluse järsku tõusu, kus ei häbenetud enam Eestile iseseisvust nõuda. Ja Rahvarinde võimumeelne kurss kaotas toetajaid. Ka Noorterinde loomine rahvarinde alluvuses soikus.
Kui 1988. aasta 12. novembril Tartus korraldati II sõltumatu noortefoorum, oli Eesti juba järsult muutunud, iseseisvuse taastamise ideid ei olnud põhjust varjata.
21. jaanuaril 1989 jõuti Tartus juba hoopis ERSP korraldatud foorumini, mille peamine teema oli “Kuidas taastada Eesti iseseisvus.” 24. veebruaril 1989 astuti järgmise suure sammuga Eesti kodanike komiteede loomise suunas, viies lõpuks Eesti vabariigi taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel.
Kolhoosnikud ja talunikud
Eesti Maaliit, kuigi kandis eestiaegse partei nime, sündis jaanuaris 1988. aastal peetud ENSV kolhoosnike kongressi tulemusel, liikumisena asutati ta 7. mail 1989, parteiks muutus alles 1991. aasta märtsis. Tegemist oli põhiosas kompartei liitlastega, opositsioonijõuks seda pidada ei saanud. Esimesteks kaasesimeesteks olid 1989-1991 Arvi Kallakmaa, Olev Saveli ja Villu Müüripeal.
1990. aastal tehti veel katse luua ühine Eesti maa-keskerakond koos rahvarindesse kuulunud põllumeestega, aga Maaliidu ja Maa-keskerakonna teed läksid peatselt lahku. 1989-1990 kujutas poliitikas omaette jõudu ka Talupidajate Keskliit.
Rahvarinne
Rahvarinde algatamise kuulutas Edgar Savisaar välja telesaates “Mõtleme veel” 13. aprillil 1988, kuigi nagu ka Rahvarinde Teatajas koheselt rõhutati, oli idee autoriks tegelikult üks Gorbatšovi lähikonda kuulunud grusiin. Eeskujuks võis olla Tšehhoslovakkia Rahvusrinne, mis koondas erinevaid liikumisi kompartei selja taha, aga NSV Liidus sellist rahvarinnet ei sündinudki. Eesti rahvarinde juhtide ambitsioonid olid domineeerida kompartei sees, kui see nurjus, hakkasid suhted 1989. aastal halvenema.
Eesti, Läti ja eriti Leedu rahvarinnetest said juba 1988. aasta lõpuks iseseisvusmeelsed jõud, kuigi seda üritati saavutada nõukogude korra raames. Eestimaa Rahvarinde I kongressil 1.-2. oktoobril 1988 valiti liikumise eestseisusse Kostel Gerndorf, Mati Hint, Lembit Koik, Marju Lauristin, Edgar Savisaar, Heinz Valk, Rein Veidemann. Ka Rahvarindel polnud sel ajal selget esimeest. Rahvarinne koondas vähemalt 60 000 tugigruppidesse liitunud liiget, 1988. aasta 17. juunil ja 11. septembril Lauluväljakule suudeti aga tuua juba enam kui sada tuhat inimest ja veelgi rohkem osales Balti ketis 1989. aasta 23. augustil.
16. novembri 1988 suveräänsusdeklaratsioon, koos ettepanekuga NSV Liidu säilitamiseks uue liidulepingu vormis, väljendasid nii Rahvarinde kui ka eestikeelse kompartei vaateid, veelahe komparteiga süvenes alles läbi 1989. aasta, kui tegelikult hakati isemajandava Eesti ideed juurutama. 1989. aasta suurima rahvaalgatuse – Eesti kodanike komiteede liikumisega keeldus rahvarinne liitumast. Ja erinevalt Leedu ja Läti rahvarinnetest ei saanud Eesti rahvarinne 1990. aasta ülemnõukogus veenvat enamust.
EDL’88
Päev enne esimest roheliste foorumit (aprillis 1988) oli Noorte Hääles ilmunud rohelise liikumise põhikirja projekt, millele oli alla kirjutanud ka Miina Hint, kelle hääl roheliste liikumises paraku mõjule ei saanud.
Juulis 1988 kutsus ta uuesti rahvast poliitharidusmajja, et luua Eesti Demokraatlik Liikumine, kus kuulis üllatusena, et samanimeline liikumine on seitsmekümnendatel juba tegutsenud, nii sai Miina Hindi juhitav liikumine endale lisaliite EDL’88.
Hint oli ülimalt aktiivne, eriti allkirjakogumise kampaaniatega, ja oli mitu aastat pidevalt pildis, paraku EDL’88 kunagi mõjukat positsiooni ei saavutanudki.
Muusikud
Uuest ärkamisajast ja laulvast revolutsioonist on võimatu rääkida ilma muusikuid nimetamata. Tartus oli taustal kohalike levimuusikapäevade traditsioon ja Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu kõlaski esmalt seal 14. mail 1988.
Öölaulupeod Tallinna vanalinna päevade raames juunis 1988 kasvasid välja küll noortefoorumist ja punkarite kogunemistest, muutusid aga ühe nädalaga nii populaarseteks, et Rahvarindel oli kerge oma 17. juuni suurmiitingut nendega siduda. Punkarite ja rahvarinde eesmärgid küll erinesid ja üsna tugevalt.
Kristlik Liit
Ettepaneku Eesti Kristliku Liidu loomiseks tegid kolme peamise usuvoolu esindajad (katoliiklane Rein Õunapuu, õigeusklik Ardo Keskküla ja luterlane Einar Soone) 31. mail 1988, organisatsioonina asutati ta umbes 70 asutajaliikme poolt 17. detsembril 1988. 24. veebruaril 1989 oli Eesti Kristlik Liit koos muinsuskaitse seltsi ja ERSP-ga algatamas Eesti kodanike komiteede liikumist.
Juulis 1989 läks EKL küll lõhki, poliitiline vool Illar Hallaste juhtimisel muutus Eesti Kristlik-Demokraatlikuks Liiduks (aseesimehed Kalle Lindi ja Vootele Hansen), apoliitiline tiib tegutses Avo Üpruse juhitava Eesti Kristliku Ühenduse nime all. EKDL ridades leiame hiljem ka Mart Laari, Trivimi Velliste, Andres Põderi ja isegi Meelis Atoneni.
Tugev pastorite esindus oli ka ERSP ridades.
Interliikumine ja TKÜN
Moskva-meelsetele jõududele oli Eesti vabanemine loomulikult vastuvõetamatu, sest sellega sattus ohtu vene keele domineeriv roll Eesti-siseses asjaajamises. 1988. aastal polnud veel selge millise suuna võtab kodakondsuse debatt Eestis, aga nii nagu Rahvarinne oli loodud perestroika toetuseks, sündis tema kõrval interrinne nõukogude võimu kaitseks.
Ametliku nimega Eesti NSV töötajate internatsionaalne liikumine, asutati ta 19. juulil 1988 Tallinnas poliitharidusmajas Jevgeni Kogani eestvedamisel, kuigi esimese kongressini jõuti alles 5. märtsil 1989. Kongressi 742 delegaadist oli eestlasi 11. Interliikumine vastandus ainult rahvarindele, sest nende peamine lahing käis kompartei sees.
1990. aasta 15. mail üritas interliikumise miiting Toompea väravaid maha murda, mis sundis peaminister Edgar Savisaart avaliku appikarjega esinema. 1991. aasta augustis saadeti interliikumine aga laiali Moskva putšistide toetamise eest. Interliikumise kõrval oli 1988. aasta lõpus loodud ka Töökollektiivide Ühendnõukogu (TKÜN, Vladimir Jarovoi, Igor Šepelevitš jt) ja 1989 loodud vabariiklik streigikomitee (Mihhail Lõssenko), mida 1991. aasta augustis tabas sama saatus.
Eesti Töökollektiivide Liit
Majandusringkondi koondanud TKL asutati novembris 1988 vastukaaluks TKÜN-ile, esimeheks sai Ülo Nugis. Pigem rahvuslike jõududega kui rahvarindega liitu otsiv Nugis sai küll 1990. aastal ülemnõukogu juhatajaks, aga TKL eraldiseisva poliitilise jõuna ei jätkanud. Tema pinnal sündis küll 1990 Vabariiklaste Koonderakond, mis liitus 1992 valimisliiduga Isamaa.
Uued parteid
ERSP oli teinud 1988. aastal ukse lahti ja kuigi seaduslikult kehtis Eestis endiselt ühe partei (EKP) diktatuur, sündis 1989. aasta alguseks järjest uusi parteisid.
- Märtsis 1989 tuli avalikkuse ette Eesti Kristlik-demokraatlik Erakond (EKDE), mis oma asutamisajaks nimetab juba 23-24. juulit 1988, esimeheks Aivar Kala, juhatuse liikmeteks Jaanus Betlem, Toivo Jürgenson, Andrus Villem, Kalle Jürgenson, Heiki Kivimaa. 1992 liitusid valimisliiduga Isamaa.
- Eesti Demokraatliku Tööerakonna algatus tehti 17. märtsil 1989, ja tegemist oli esimese Rahvarindest sündinud parteiga. Esimees Vello Saatpalu, aseesimees Paul Lepp, sekretär Imre Siil, liikmeid Ardo Ojasalu, Sulev Alajõe, Jaanus Raidal, jt. Kui ERSP-sse jõudnud Raidal välja arvata, sulandusid selle erakonna liikmed aasta hiljem sotsiaaldemokraatidesse.
- 1989-1990 tegutses ka Vene Sotsiaaldemokraatlik Partei Eestis (Nikolai Sazonov, Jossif Jurovski jt), mis sulandus 1990 samuti Eesti sotsiaaldemokraatidesse.
- 1989 nägi ilmavalgust ka Oleg Gogini juhitud venekeelne Eesti Demokraatlik Partei, mis küll valimistel kunagi edu ei saavutanud.
- 1989 asutati ka Eesti Naisliit, mis kujutas endast pigem rahvarinde sõsarorganisatsiooni, aga 1990. aastal kujutas ka eraldi tegutsevat poliitilist jõudu. Kõrval tegutses ka Eesti naiste ühendus.
- 1989. aasta lõpus eraldusid Rahvarindest liberaalid ja 1990. aasta alguses ka sotsiaaldemokraadid, viimastena jäid rahvarindesse veel rahvakeskerakondlased, kuni 1993. aastal lõpetas ka rahvarinne Eestis tegevuse.
- Kompartei hääbumine tõi 1990-1991 esile ka ühe sellest välja kasvanud jõu, nimega sõltumatud demokraadid, ehk ühenduse Vaba Eesti, mis kujunes omakorda eelkäijaks nii Koonderakonnale kui Reformierakonnale.
