Sargasso mere põhjas on ilmselt suurim kontsentratsioon mittelagunevaid plastjäätmeid, kandub sinna ju Põhja-Ameerika, Euroopa ja Aafrika ranniku esisel merre sattunud prügi. Ja juba alates 1972. aastast on teadlased võinud jälgida nn Põhja-Atlandi prügilaigu kujunemist selles hoovuste ringrattas. Vaid Vaikses ookeanis asub veelgi suurem prügilaik.

Oma nime sai Sargasso meri ilmselt 15. sajandil Portugali meremeestelt, nimelt selle mere pinnal vohava meriadru (sargassum) järgi, ja kuigi Kolumbus oli 1492. aastal esimene kuulsaim selle mere ületanud isik, on hiljem leitud viiteid Sargasso merele juba 2000 aastat varem seilanud Kartaago meresõitja Hamilkoni (foiniikia keeles Chimilkât) reisikirjeldustest.

Sargasso meri on ka tuntud Euroopa ja Ameerika angerjate kudemispaigana. Meri ise on hinnanguliselt 1100 km lai ja 3200 km pikk veeala, läänepool merealust Kesk-Atlandi ahelikku. Kuna tal kaldaid ei ole, sõltub ka mere suurus seega hoovuste tugevusest.

Kaart: U.S. Fish and Wildlife Service

Ainas saarestik Sargasso meres on Bermuda, ning ka selle mere eripära on soosinud läbi sajandite mitmesuguste müstiliste legendide kujunemist. Õuduslugudel meriadrusse kinni jäänud laevadest pole ilmselt pinda all, aga seevastu ähvardab purjalaevu merel kohati valitsev täielik tuulevaikus. Niinimetatud Bermuda kolmnurk asubki üht nurka pidi Sargasso meres.

Õuduslugudele Sargasso mere ja Bermuda kolmnurga kohta on palju rohkem pinda andnud ulmekirjanikud, kui tegelikud meremehed, kes seda ookeaniala oma silmaga näinud. Sealsete müstiliste kadumiste (1945. aastal kadus seal jäljetult viis õppelennul olnud pommitajat) legendid on meedias hoogu kogunud alates 1950. aastast. Termin "Bermuda kolmnurk" ei pärine piraatide ega meresõitjate sõnavarast, vaid selle leiutajaks oli 1964. aastal ajakirjanik Vincent Gaddis.