Ka linnud võivad olla mürgised: neli tiivulist, keda ei maksa põske pista
Ehkki ühelgi linnul pole teadaolevalt mürgihambaid, mis võimaldaksid salvata, eritavad paljud neist naha kaudu toksilisi aineid, nii et nende tarvitamine toiduks võib olla üsna ohtlik.
Üllataval moel kuulub selliste lindude kilda ka üks liik, mille isenditel inimkond on juba sajandeid ettevaatamatult hea maitsta lasknud.
Mis teeb nende pealtnäha ohutute sulisloomadega maiustamise nii riskantseks?
Ehkki paljud teadlased kahtlustavad, et vastused võivad peituda lindude toiduvalikus, pole täpsed põhjused tegelikult teada.
Nõlva-mürkpeoleo (Pitohui dichrous)
Kuigi Uus-Guinea põliselanikud on ammugi teadnud, et nood rabava oranži-mustakirju sulestikuga laululinnud on üsna mürgised, jõudis too teadmine akadeemikuteni alles üsna hiljuti, nagu selgitab ülalolev video.
Väike-õgijarästas (Colluricincla megarhyncha)
2000. aastal kogus rühm uurijaid ühe paari noid putuktoidulisi Okeaania linde ja avastas, et ühe isendi suled sisaldasid toksiini, mis oli väga sarnane mürgiga, mida rakendavad Kesk- ja Lõuna-Ameerika kurikuulsad noolemürgikonnad.
Toonehani (Plectopterus gambiensis)
Looduses kehtib reegel: oled see, mida sööd.
Samamoodi nagu flamingod omandavad roosaka värvustooni tänu ärasöödud koorikloomadele, omandab toonehani toksiine regulaarselt toiduks tarvitatavatelt mürgistelt putukatelt, nii et linnu enese liha muutub surmavalt mürgiseks.
Põldvutt (Coturnix coturnix)
Nende kummalise välimusega, ent tuttavate lindude ihus sisalduvad toksiinid on inimestest sööjaid mürkidega mõjutanud juba nii kaua, et peapööritust ja krampe põhjustava vutilihamürgistuse kirjeldamiseks on vermitud suisa spetsiaalne sõna — koturnism.
Seda nuhtlust on, muide, mainitud isegi piiblis, neljandas Moosese raamatus.
Tõtt-öelda muutus vutilihamürgistus Vahemere piirkonnas koguni nii tavaliseks, et Rooma keisririik keelas vuttide söömise 1. sajandil m.a.j. ametlikult üldse ära.
