Mis juhtuks, kui kõik hakkaksid merre põit kergendama?
Tõtt-öelda ei erine inimkuse koosseis palju merevee koostisest. Keskmise inimese uriinis on rohkem kui 95% vett, 1-2 grammi naatriumit liitri kohta ja mõned kloori-ioonid.
Kehast väljumise hetkel on füüsiliselt terve inimese uriin ka steriilne.
Alles pärast väljumist hakkab kusi ligi meelitama keskkonnas leiduvaid bakterikolooniaid; uusi baktereid uriin ise vette ei lisa.
Üks kuse koostisainetest võib oma kõrge kontsentratsiooni tõttu siiski problemaatiliseks kujuneda.
See on kusiaine ehk uurea ehk karbamiid, lämmastikuküllane molekul, mida keskmise inimese kuses leidub suisa üheksa grammi liitri kohta. Maailmamere üüratuid mõõtmeid arvesse võttes on küll seegi vaid "tilk meres".
Londonis tegutseva kuningas George'i nimelise haigla kliinilise biokeemia osakonna biokeemiku Stuart Jonesi osutusel väljutab inimene korraga reeglina umbes 0,2 kuni 0,5 liitrit uriini, milles on kokku kolm grammi kusiainet.
Isegi äärmiselt ebatõenäolise stsenaariumi puhul, mille kohaselt kõik maailma seitse miljardit kodanikku tühjendavad samal ajahetkel põied Atlandi ookeani, tähendaks see umbes 6x10-astmes-miinus-ühtteist grammi liitri kohta kusiainet 3,5x10-astmes-kahekümne liitri suuruses üldmahus — sisuliselt ikkagi väga väikest kogust.
Lämmastik on aga teadupärast oluline väetis, mis soodustab teatud ookeanitaime- ja loomaliikide ellujäämist meie biosfääri märgsektoris.
Oluline on rõhutada, et sama ei pruugi kehtida tillemate, väiksemale territooriumile koondunud veekogude, nt tiikide või ojade kohta.
Meie loo moraal on, et kui ikka on vaja "ära käia", siis võib häda merre teha küll.
Lõppeks teevad sama ju loomadki, kellest mõned — näiteks vaalad — urineerivad oluliselt suuremaid koguseid pissi, mille naatriumi- ja kloori-ioonide kontsentratsioonid on inimeste vedelate väljaheidetega võrreldes oluliselt kõrgemad.
