Püha Olav (kirjutatakse ka OIaf II Haraldsson) oli Norra kuningas, kelle kohta on säilinud terve rida 11. - 13. sajandi kroonikaid, kus teda reeglina idealiseeritakse. Kristlik kirik on pidanud teda üheks Norra ristiusustajaks, kuigi tegelikult oskas ta suure osa kaasmaalasi välja vihastada ja maksis selle eest ka eluga.

11. sajandi alguses polnud märtrisurmas küll midagi erilist, võimul oldi mõõga jõul, ja võimult langeti mõõga läbi.

1008. aastal rüüstas Saaremaad

Snorri Sturlussoni 12. sajandi alguses Islandil kirjutatud Heimskringla on peamisi Norra ajaloo allikaid, ja seal mainitakse selgelt ka sama, hilisema kuninga, tol ajal küll noore mereröövli Olavi rüüsteretke Saaremaale, aastal 1008. Saarlased, keda norralaste viikingilaevastiku randumine tabas ootamatult, olid esmalt valmis temale ka andameid andma, kuid siis kogusid väe ja alustasid lahingut. Olav olevat väidetavalt lahingu võitnud, aga mingit püsivat jalajälge see kuningas Eesti aladele jätta vist ei jõudnud.

Olav II ei tasu segi ajada teise kuulsa kuningaga, tema kaasaegse Olav Trygvassoniga (kelle järele tuleks kirjutada number I), kuigi ka selle elu oli seikluslik, ja sisaldas muide ka nooruses orjapõlve Eesti aladel. Olav I oli Norra (täpsemini vist Vikeni) kuningaks 995-1000, langes aga Svolderi merelahingus Taani ja Rootsi ühislaevastiku vastu. Ja Norras saabus 15-aastane periood, kus kohalikku kuningavõimu ei olnudki.

Olav II isa Harald Grenske olevat olnud ühe osa Norra kuningaks Vestfoldis, kes omas tugevaid liitlasi Västergötlandi aladel Rootsis, langes aga juba enne seda ühes teises lahingus koos sõbraga, kelle nimi oli Vissevaldus (Vsevolod?) ja kes pärines Gardarikist (ehk siis Novgorodist).

Noor Olav II olevat käinud ka rüüsteretkedel Inglismaal, kus olevat hävitanud Londoni silla, ja Normandias, kus ta väidetavalt ristiti. Norrasse naasnuna, 1015. aastal kuulutas ta end kuningaks, järgmisel aastal peetud lahing aitas Olav II-l alistada suurema osa Lõuna-Norrast, 1026 toimunud teises lahingus kaotas aga riigi käest ja oli 1029 sunnitud põgenema Kiievi-Venemaale. Veidi hiljem seadis ta end sisse Kesk-Rootsis Närke aladel ja ootas võimalust Norrasse tagasi tungida.

29. juulil 1030 lõppes Norra tagasi vallutamise katse aga Olav II hukkumisega Stiklestadi lahingus. Norra oli langenud Taani kuningas Knut Suure võimu alla, kes samal ajal valitses ka Inglismaad. 1035 langes aga Norra ja 1042 viieks aastaks ka Taani juba Olav II poja Magnus Hea võimu alla.

Mullune lavastus Stiklestadi lahingust:

Olav II kuulutati pühakuks aasta pärast Stiklestadi lahingut tema liitlase, Nidarosi piiskopi Grimkelli poolt. Paavst kinnitas Olav II pühakuks aastal 1164. Kuigi tegemist oli üsna verejanulise viikingiga, kellele ülistavad legendid omistasid küll ka luulelembust, sai temast Norra kaitsepühak, kelle populaarsus aitas riiki ristiusustada.

Kristlus oli Norras küll jala maha pannud juba sada aastat varem, ning Olav II roll on seega mõnevõrra üle puhutud. Kuid kristlik Euroopa vajas temas iidolit, kes viikingiaegse hirmu minema peletas. Igatahes on pühale Olavile pühendatud Oleviste kirik Tallinnas, mida 16. ja 17. sajandil võis pidada ka kõrgeimaks ehitiseks maailmas. Tema surma sümboliseeriv kirves on kantud ka Norra vapile, tema kujutise leiab isegi Petlemmas Kristuse sünnikiriku seinal. Soomes paiknev Olavinlinna on pühendatud sellele Norra kuningale.