Göbekli Tepe - müstiline pühamu, rajajateks vist siiski inimesed, mitte tulnukad

Oli aeg 11 000 aastat tagasi. Suur osa Euroopast oli alles vabanenud jääaja koormast. Sumerite ja muinas-Egiptuse tsivilisatsiooni sünnini kulus veel 5000 - 6000 aastat, Stonehenge kiviringi püstitamiseni veelgi enam. Tänases Anatoolias Türgi aladel rajasid aga inimesed, kes ei tundnud ei ratast, kirja, metallist tööriistu ega isegi keraamikat mitte, võimsa pühamu.

Mõni väidaks nüüd kohe, et Göbekli Tepe pühamu pidid rajama külaliselt mõnest teisest tsivilisatsioonist mõnel kaugel planeedil. Teadlased meie planeedil eelistavad siiski leida pigem maapealseid põhjendusi. Igatahes ei saanud selle pühamu rajajatel just palju eeskujusid olla. Hiiglaslike kivimürakate üksteise otsa upitamine oli kõike muud kui kerge töö.

1964. aastal viis Chicago ülikool läbi põhjalikuma analüüsi sellest, siis vaid vaevu maa seest välja paistnud kohast, järeldades, et sealsed kivimürakad ei saanud olla loomulikul teel kerkinud. Naabruses oli juba Bütsantsi riigi aegadest peale asunud surnuaed, mäenõlvadel olevaid põlde oli sajandeid haritud, ning sellele eluviisile oli ilmselt ajaloopärandit ka ohvriks toodud. Kultuurikiht oli kerkinud juba 15 meetri kõrguseks, 300-meetrise läbimõõduga künkaks.

Sakslasest arheoloog Klaus Schmidt, olles lugenud Chicago ülikooli järeldusi ja juhuslikult just Göbekli Tepesse kohale sattunud, sai kohe aru, et maa seest välja paistvad kivimürakad pole hauakivid, vaid midagi eelajaloolist. 1995. aastal asus ta koostöös türklastega seal tõsisemalt kaevama. Maast tulid välja T-kujulised sambad, millest mõned olid ka aja jooksul kannatada saanud.

Täna teame me, et Göbekli Tepe oli neoliitikumist pärinev pühamu, koosnedes massivsetest kivisammastest, mis püsti aetud ligemale 9500 aastat enne Kristust. Raadiosüsinikmeetodi põhjal on Göbekli Tepe tunnistatud vanimaks religioosseks ehitiseks maailmas, "katedraaliks mäe otsas," kuhu palverändurid voorisid isegi sadade kilomeetrite kauguselt. Kultuurikihist tuli välja ka jälgi toidust, mida palverändurid sõid, ja oli näha, et tegevus oli kestnud seal sajandeid, leiumaterjali põhjal isegi kaks tuhat aastat.

Lubjakivist kivirahnud olid tahutud välja samast kaljunõlvast, saja meetri kauguselt, lohistatud kohale ja upitatud üksteise otsa. Ümmargused ehitised, temenosed, olid 10- kuni 30-meetrise läbimõõduga, neli sellist on juba välja kaevatud, maa all võib aga olla veel 16 samasugust. Ja nende sees seisab omakorda kokku ligemale 200 sammast. Sammastele on nikerdatud kujutisi, sarnaselt nendele, mida neoliitikumist on leida seinamaalingutena koobastest. Need kujutavad lõvisid, pulle, metssigu, rebaseid, gaselle, eesleid, madusid ja roomajaid, putukaid ja linde.

Võib oletada, et nende kivimürakate liigutamiseks oli vaja vähemalt 500 inimese tööjõudu, enamik neist mürakatest kaalus 10 kuni 20 tonni, kõige raskem, 50-tonnine jäigi kaevandusest välja vedamata. Kes ja kuidas neid töölisi juhtisid, on teadmata, on aga oletatud, et seal oli kujunemas välja ka algeline preesterkond. Monarhia kujunemiseni kulus ikka veel aastatuhandeid.

Mõnel sambal on näha ka inimkäe kujutisi, mis võinuks tähistada pigem ehk jumalaid kui surelikke. Kuid enamasti võime me vaid oletada, mida selle pühamu ehitajad tegelikult kujutada tahtsid.

Mis aga kõige müstilisem, see koht ei jäänud lihtsalt ajale jalgu. Millalgi kümme tuhat või vähem aastat tagasi, on ta kaetud mujalt toodud pinnasega, mis viitaks, et ta peideti meelega maa sisse.

Kuna kohast on vaid viis protsenti läbi kaevatud, siis ei tasu järeldustega väga kaugele minna, aga Göbekli Tepe pühamu ehitati ajal, kui polnud veel toimunud nn neoliitilist revolutsiooni, ehk ajal kui polnud leiutatud ei põllumajandust, karjakasvatust, ratast, keraamikat ega metallist tööriistu, rääkimata kirjast.

Schmidt ise arvab, et pühamu oli pühendatud surnutele. Loomad, kelle kujutisi kivimürakatele nikerdati, pidid ilmselt inimesi teispoolsuses kaitsma. Pühamusse endasse küll vist kedagi ei maetud, aga surnuaed on kujunenud teisele poole ümbritsevaid valle. Kui arvestada, et just sealses lähikonnas, Karaca Dağis, leiutati (9000 aastat tagasi) põllumajandus, võib Göbekli Tepet pidada ka üheks kaasaegse tsivilisatsiooni hälliks.

Tulnukad seda kohta ilmselt siiski püsti ei pannud, aga ega me ka tegelikult ei tea, kes selle ehitasid.