Edukas Kickstarteri-projekt muutus nuhtluseks: mees kaotas maja
Ed Carter tahtis koguda ühisrahastusplatvormi Kickstarter vahendusel 21 000 dollarit, et üks luksuslik lauamäng turule tuua.
Ta plaanis nimelt edevat eriväljalaset oma lauamängufirma Cambridge Games Factory tootest "Glory to Rome".
Lauamängu- või muiduhuvilised sattusid projektist sellisesse vaimustusse, et 21-päevase rahakogumiskampaania jooksul kogunes 1600 inimeselt hoopis 73 102 dollarit. Aasta siis oli 2011 (täpsemalt august).
Võiks arvata, et see muutis projekti realiseerimise kergemaks. Tegelikult sai siit alguse paras hädaorg.
Hiinas elanud ja töötanud Carter pöördus "GtR"-i eriväljalaske loomiseks sealsete ettevõtjate poole.
Paraku õnnestus tal korraga jääda ilma oma kohalikust äri-võtmeisikust ja tüdruksõbrast, nii et ta ei saanud enam kellegi vahendusel kohalikus keeles suhelda.
Samuti ei tulnud mehel pähe lisada kaubasaatmispaberitele märget toote hapruse kohta, nii et muu raske koorma all reisinud mängukarbid jõudsid kohale muljutuna.
Lisaks tekitas ootamatuid kulusid algne lubadus rahastajatele (Kickstarteri kasutajatele) valmismäng tasuta kohale saata, kui nad selle ise kohalikust mängupoest ära toovad.
(Carter oli seeläbi lootnud tugevdada ärisidemeid poodidega ning vältida tulevikus mõttetut maksmist levitajatele.)
Suurte partiide laialisaatmine kodumaa USA piires ei tekitanud muret, aga näiteks saja mängukarbi saatmine Austraaliasse kujunes palju kallimaks kui asi väärt oli.
Lisaks jäi ta ilma oma põhitööst ja senised säästud kulusid "Glory to Rome'i" projekti lõpetamiseks (kokku 100-120 tuhat dollarit).
Carter ei suutnud eelneva kõrval enam kodumajale pandud hüpoteegi eest hoolitseda, mille aadressile oli registreeritud ka Cambridge Games Factory. Ta jäi lõpuks Bostonis asuvast majast ilma.
Ise samal ajal Amsterdamis elanud Carter tunnistab, et kui see olnuks ta ainuke kodu, poleks ta sellest siiski (nii ruttu) loobunud.
Teda rahastanud Kickstarteri-kasutajad muutusid vahepeal juba rahutuks. Rahakogumiskampaania lõpust oli möödunud ligi aasta, aga mängu polnud kätte saanud keegi.
Nende netikommentaarid Carteri projektile ja ta isiklikule käekäigule muutusid päris õelaks, ja muidugi oli neil omajagu õigust.
Üks kirjutas näiteks: I’m sorry, but fuck off with your guilt trip at the beginning of your update. As someone who has sat quite [sic], my only crime is donating money to help get this project off the ground. I see no reason why you should be blaming us for your downfall. Most of this update was unnecessary and I’m done with this company.
Carter tegeles lauamängufirmaga põhitöö kõrvalt hobina ja kaotas selle kaudu õige palju - aga peab end nüüd targemaks.
"Võiksin seda uuesti proovida, sest ärimaailm on parimaid mänge, mis eales leiutatud! Sain õppetunni, ja lauamäng ise tuli kenasti välja..."
Nüüd on tal uus töökoht ning enamus "Glory" ootajatest väidetavalt kauba kätte saanud. Lõpp hea, kõik hea?
Cambridge Games Factory paistab samuti endiselt tegutsevat, kui otsustada nende koduka põhjal.
