Kuld, mis leidub soontena meie maapõues, on hoopis kosmiline kingitus

Kuld on väärismetall, mis vähemalt Kroisose päevist peale (viimased 2500 aastat) on olnud ka üheks maailmamajanduse alustalaks. Kuid millal ja miks ta tekkis, ladestudes kullasoontena maapinda?

Ka uusim teadlaste teooria komistab ilmselt ägedasse vaidlusse, kuid Harvardi ülikooli astronoomid üritavad tõestada, et kuld pole tekkinud mitte maapinna keemilistes protsessides, vaid on otsene tagajärg kahe kaugel asuva neutrontähe kokkupõrkest.

Surevad tähed miljardeid aastaid tagasi on tekitanud enamiku kergematest elementidest universumis, nagu hapniku õhus ja kaltsiumi luudes. Ka meie kõik oleme kosmosetolm, nagu Joni Mitchell oma lauluski väidab. Kuid raskemad aatomid, nagu kulla omad, on trotsinud seda teooriat, kirjutab USA Today.

Kulla algupära on eksootiline. Harvardi astronoom Edo Berger kinnitab, et kuld on tekkinud kahe neutrontähe kokkupõrkest. Kui tavalised tähed plahvatavad meie galaktikas kord igas sajandis, siis neutrontähtede plahvatuslikke kokkupõrkeid juhtub kord 10 000 aasta jooksul.

Neutrontäht on jäänuk kokku kukkunud tähest, moodustades ülimalt tihke objekti, mis kaalub 1,4 korda rohkem kui Päike, aga on läbimõõdult vaid paarkümmend kilomeetrit. Kui kaks neutrontähte omavahel kokku põrkavad, kaasneb sellega plahvatus ja järgneva nädala jooksul paiskub maailmaruumi laiali raskemaid elemente. "Nimetagem seda kuldseks kumaks," ütleb Berger.

Järeldusele jõuti seetõttu, et teadlastel oli nüüd võimalik "reaalajas" jälgida gammakiirguse purset, GRB 130603B, mida märkas Swift-röntgenteleskoop juunis. Ajendiks kahe neutrontähe kokkupõrge 3,9 miljardi valgusaasta kaugusel.

Raport avaldati nüüd väljaandes Astrophysical Journal Letters.

Aatomist väiksemaid (subatomaarseid) osakesi paiskub plahvatuse jõul neutrontähtedest eemale, moodustades raskemaid keemilisi elemente, mis pääsevad ka tekkiva musta augu mõjusfäärist. Ja nii on ka Maa pinnases 4,54 miljardit aastat tagasi ladestunud kuld just sarnase plahvatuse tagajärg.

Näiteks Austraalia eri osades hinnatakse kullasoonte teket ka palju hilisematel ja veel väga erinevatel ajahetkedel, kuid see ei kummuta veel Harvardi teadlaste järeldusi, paneb küll kahtlema, kas kuld ühekorraga Maale sadas.

Saksa Max-Plancki instituudi astrofüüsik Hans-Thomas Janka leidis põhjust ka naljatada: "Sellistel hetkedel tekib veelgi enam plaatina, ehk veelgi rohkem materjali juveliiride lauale." Janka siiski hoiatab, et vaid ühe gammapurske põhjal ei saa teha lõplikke järeldusi.