Voynichi manuskript: Iidne ürik keeldub oma saladusi kätte andmast
See kõlab nagu mõne Dan Browni romaani süžee: dešifreerimatu ja mõistatuslik, rikkalikult illustreeritud ja salapärast ümbritsetud keskaegne tekst kaob sadadeks aastateks ainult selleks, et järsku ühes Itaalia lossis taas nähtavale ilmuda.
Kindlasti kõlas see lugu põneviku jaoks sobiva materjalina Reed Johnsoni jaoks. Mees hakkas päriselt eksisteerivast niinimetatud Voynichi käsikirjast romaani kirjutama, kuid leidis peagi, et üriku tõeline käekäik on igast väljamõeldisest kütkestavam. Johnson on dokumendi ajaloost — ja selle pentsikust lummast — kirjutanud artikli ka ajakirjale The New Yorker.
Praegu Yale’i ülikooli juures tegutseva Beinecke’i haruldaste raamatute ja käsikirjade kogusse kuuluv manuskript pandi tõenäoliselt kirja Euroopas — Johnsoni osutusel pole selle täpset päritolu kindlaks tehtud — millalgi 15. sajandi algupoolel. Nime sai ürik Poola-Ameerika haruldaste raamatute äritseja Wilfrid Voynichi järgi, kes selle 1912. aastal ostis.
Köite 240 pärgamentlehekülge on täidetud botaaniliste ja astronoomiliste jooniste ning neid saatva iseäraliku tekstiga. “See pole sarnane ühegi keelega, mida kunagi üheski teises raamatus nähtud on,” räägib Johnson USA rahvusringhäälingu NPR raadiosaate Weekend Edition Sunday juhile Rachel Martinile.
Piltide juures on sageli küll märgised, mis, nagu võiks arvata, peaksid šifrit lahti muukida aitama. See lootus on Johnsoni sõnul aga jäänud meelepetteks.
Suure osa viimasest kolmest aastast on Johnson pühendanud salapärase šifri murdmisele ja mõistatusliku teksti avamisele. Ta on liitunud ka manuskripti uurivate ja omavahel teooriaid vahetavate ekspertide rahvusvahelise e-postiloendiga ning tunnistab, et saab päevas keskmiselt tosin Voynichi-teemalist e-kirja.
“Käsikirja ajalugu on tihedalt seotud kõigi nende inimestega, kes aastaid ja aastaid on üritanud seda dešifreerida,” märgib Johnson. “Ma ise olen käsikirja kallal töötanud vaid kolm aastat, nii et olen alles asjaarmastaja.”
Mõistatus on tema jaoks aga liiga sõltuvusttekitavaks kujunenud, konstateerib Johnson, lubades postiloendist lahkuda ning saladusega maadlemise sinnapaika jätta.
“Kujutlege vaimusilmas ronimisseina. Teile paistab, et sellel on hulgaliselt lihtsaid käe- ja jalatugesid, kuid lähemale minnes saate aru, et need on seinale lihtsalt maalitud, tegelikult on pind äärmiselt sile ja seda mööda on võimatu kusagile ronida,” kirjeldab mees.
Johnson tunnistab, et hakkab käsikirjast puudust tundma ning et ta tegelikult ei tahagi, et šiffer kunagi murtaks.
“On midagi imelist käsikirjas, mille ümber koguneb nii palju eri tõlgendusi ja mis on nii lai, et suudab neid kõiki samaaegselt hõlmata,” selgitab ta. “Niipea, kui see sunnitakse ühte kindlasse tähendusse, kaotab see nii-öelda oma salapära ja ma leian, et see oleks kurb.”
