Sifr, wahid, ithnan, thalatha, arba'a ehk numbrid, mida me kõik pidevalt kasutame

Neid nimetatakse araabia numbriteks, kuigi nende numbrite leiutajad tegutsesid Indias u 600 m.a.j. ja alles kaheksandal sajandil tõlkisid pärslased sealse numbrisüsteemi araabia keelde. Eurooplased said nende numbritega tuttavaks 10. sajandil Liibüa ja Maroko aladel elanud araablaste kaudu ja oluline roll selle numbrisüsteemi propageerimisel oli ka hilisemal paavstil Silvester II-l (matemaatikuna tuntud kui Gerbert d'Aurillac).

Varasemad India matemaatikud (kuigi vihjatakse, et needki olid rahvuselt pärslased)  kirjutasid numbreid tagurpidi, ehk numbri "sada kakskümmend kolm" kirjapilt oli 321. Araablased, kuigi ka nende tekstid kirjutatakse paremalt vasakule, keerasid numbrid millegi pärast siiski meile arusaadavalt "õiget" pidi.

Kui näiteks rooma numbrid algasid ühest, siis araabia numbrid algasid nullist. Ilmselt just araablastepoolseks täienduseks oli numbri null kasutuselevõtt, hiljemalt pärslasest matemaatiku Muhammad ibn Musa al-Khwârizmî tekstis arvatavalt aastal 825.

Ka numbri kujul on sügav sisu, näitab kui mitut nurka ta tähistab:

Vana-Egiptuses on täheldatud nulli olemasolu küll juba teisel aastatuhandel eKr. Kuid alles itaallane Fibonacci (u 1170–1250) juurutas nulli püsivamalt ka eurooplaste teadvusse. Näiteks, kui arvestada kristliku ajaarvamisega, siis aastat null pole kunagi olnud.

Araabia keeles on igal numbril ka oma nimi, nagu kirjeldab see lehekülg siin

٠ 0 sifr

١ 1 wahid

٢ 2 ithnan

٣ 3 thalatha

٤ 4 arba’a

٥ 5 khamsa

٦ 6 sitta

٧ 7 sab’a

٨ 8 thamaniya

٩ 9 tis’a

١٠ 10 ‘ashra