Kuidas saada aru, et inimene upub – vastus on paljudele üllatuseks
Jagame siinkohal nõuandeid, mis aitavad ohuolukorda ära tunda.
Uppumine on peaaegu alati petlikult vaikne sündmus. Kätega vehkimist, sumamist ja karjumist, milleks filmid ja telesaated meid ette valmistavad, me enamasti päris elus ei kohta.
Vaistlik uppumisreaktsioon (IDR; ingl Instinctive Drowning Response), millele pani nime meditsiinidoktor Francesco A. Pia, on esimene asi, mida enamik inimesi teeb selleks, et vältida tegelikku või tajutud lämbumist vees.
Ja see ei näe välja üldse nii, nagu paljud arvavad. Ohver enamasti ei hakka sumama, ta ei lehvita kätega ega too kuuldavale mingeid karjeid ega appihüüdeid.
Uppuja tuvastamine
Ajakirjas Coast Guard's On Scene ilmunud artiklis kirjeldas dr Pia IDR-i järgmiselt.
1. Kui väga erilised juhtumid välja arvata, ei ole uppuvad inimesed isegi füsioloogiliselt võimelised appi karjuma. Hingamiselundkond on välja kujunenud hingamise eesmärgil. Kõne on sekundaarne, sellele nii-öelda ülestatud funktsioon. Selleks, et kõne saaks üldse ilmneda, peab kõigepealt olema täidetud hingamistingimus.
2. Uppuva inimese suu kaob vaheldumisi veepinna alla ja tõuseb selle kohale. Uppuva inimese suu ei püsi piisavalt kaua pinnal, et tal jätkuks aega hingata välja, hingata sisse ja hüüda appi. Sel hetkel, kui uppuja suu ulatub üle veepinna, et tee ta muud kui hingab välja ja kiiresti sisse, enne kui suu uuesti pinna alla kaob.
3. Uppuv inimene pole võimeline lehvitamisega abi kutsuma. Loodus sunnib neid vaistlikult käsi kõrvale välja sirutama ning veepinnale ülalt alla suruma. Veepinnale surumine võimaldab uppujal keha niimoodi liigutada, et tal oleks võimalik tõsta suu veest välja ja hingata.
4. Vaistliku uppumisreaktsiooni võimuses ei suuda inimesed tahtlikult oma käte liikumist kontrollida. Füsioloogilises mõttes ei ole veepinnal püsimisega ametis olev uppuja suuteline uppumist lõpetama ja sooritama tahtlikke liigutusi nagu abi kutsumiseks lehvitamine, päästja suunas liikumine või vetelpäästevahendini ujumine.
5. Vaistliku uppumisreaktsiooni algusest lõpuni jääb inimese keha vees püstiseks; puuduvad tõendid, et uppuja suudaks enda veepinnale tõukamiseks jalgadega ujumislööke teha. Kui koolitatud vetelpäästja uppujat ei päästa, suudab taolises seisundis inimene enne vee alla vajumist pinnal püsida vaid 20–60 sekundit.
Otsi märke!
Uppumismärkide tuvastamiseks pöörake tähelepanu järgmistele asjadele:
• Pea on sügaval vees, suu veepinna lähedal.
• Pea on kallutatud taha, suu lahti.
• Pilk silmis on klaasjas ja tühi; inimene ei suuda pilku fokuseerida.
• Silmad on kinni.
• Juuksed on laubal või silmade ees.
• Supleja ei kasuta jalgu — keha on vees püsti.
• Hingeldamine või õhu ahmimine.
• Supleja üritab mõnes konkreetses suunas ujuda, aga ei liigu edasi.
• Supleja üritab end selili keerata.
• Jääb mulje, nagu üritaks supleja mööda nähtamatut redelit üles ronida.
Lühidalt
Milline on kõige kindlam viis veendumaks, et vees viibiv inimene upub? Küsige talt, kas temaga on kõik korras.
Kui ta üldse midagi vastab, tähendab see, et tõenäoliselt ei ähvarda teda peatne uppumissurm. Kui ta vastab teile vaid tühja pilguga, võib teil olla temani jõudmiseks aega vähem kui 30 sekundit.
Ning, lapsevanemad, pidage kindlasti meeles — vees mängivad lapsed teevad kära. Kui nad vaikseks jäävad, minge kohe uurima, mis selle põhjuseks on!
