Vahetame päid?! Inimpea siirdamine pole enam ulme
Ettevõtmist koodnimetusega HEAVEN, mis tähendab inglise keeles paradiisi, kuid lühendina katset liita pea veresoonte ühendusharusid ja seljakeelikut (ingl Head Anastomosis Venture with Cord Fusion), juhatab Itaalias Torinos dr Sergio Canavero.
Ajakirjas Surgical Neurology International hiljuti avaldatud artiklis väidab ta, et suurem osa tehnilisi takistusi eduka peasiirdamise teelt on nüüdseks kõrvaldatud.
Eri kudede ühendamiseks kasutatakse kirurgilisi mikroõmblusprotseduure nüüdisajal tihti — probleem on pigem selles, kuidas selgroonärve tagasi kokku kasvatada ja neile õiged "partnerid" leida.
Pea siirdamises pole iseenesest midagi uut. Nõukogude arstidel õnnestus eksperimendi korras juba 1950. aastatel siirdada näiteks koerale lisaks teine pea.
Case Western Reserve'i ülikooli neurokirurg Robert White siirdas 1970. aastal ahvi kehale teise ahvi pea, misjärel kombineeritud loom elas veel kaheksa päeva.
Rottide põisi ja vahelihaseid on õnnestunud närvisüsteemiga edukalt taasühendada, mis annab lootust, et sama protseduuriga võib olla võimalik aidata halvatud inimesi.
Nüüdisaegsete siirdamis- ja/või närvide taaskasvatamise pingutuste peamiseks komistuskiviks on tõsiasi, et õigete närvide sundimine vastastikku "käepigistusi vahetama" pole kirurgide käsutuses olevate vahenditega lihtsalt võimalik.
Samuti pole olemas mingit imerohtu, mis pooleks lõigatud seljaaju otstele kantuna need õigesti kokku kasvataks.
Üllataval kombel pole see takistanud uurijatel üritamast luua keemiliste vahendite abil selleks hädavajalikku ideaalset kasvukeskkonda.
Kuni me ei tea, mis see on, mis ajendab närvi omapead kindlas suunas kasvama hakkama ning läbi rakuvälise "džungli" õige sihtmärgini teed rajama, ei saa meie püüdlused seda kaasasündinud sundi kontrollida olla edukad.
Minevikus on uurimistöö suuresti keskendunud neuronitele ja nende aksonite kasvatamisele, kuid nüüdseks on teadlased suuresti üksmeelel, et seljakeeliku stabiilse arhitektuuri määravad eelkõige "aju lõvitaltsutajad" — müeliniseerivad rakud (ingl myelinating cells).
Ka makroskoopilisel tasandil esineb veel patsiendi mugavuse perspektiivist vaadates hulgaliselt takistusi, mis vajavad ületamist. Üldiselt peetakse heaks mõtteks teadvus ühenduste punumise ajaks välja lülitada.
White'i algupärane töö kirjeldab aju hüpotermilises seisundis hoidmiseks intraventrikulaarse jahutamise meetodit, mis sisaldub ka projekti HEAVEN protokollis.
Senini vaieldakse, milline selgroopiirkond siirdamiseks läbi lõigata tuleks, kuigi paistab, et ideaalne oleks seda teha kusagil viienda või kuuenda kaelalüli juures.
Kui inimese pea siirdamine üldse kunagi võimalikuks saab, ei sobi see kindlasti ühtviisi igaühele.
Tõik, et sedasorti protseduuride üksikasjade üle on võimalik tõsiselt ja avalikult mõtteid vahetada, on aga ometi märk sellest, et olulised edasiarengud on toimunud nii tehnoloogilisel kui ühiskondlikul tasandil.
Ülaloleval fotol: illustreerival eesmärgil meeleolukas kaader filmist "Mars Attacks!" (1996)
