Xbox One tagasi sõiduvees?
Kuid mis täpsemalt seda põhjustas ja kas sellest piisab, et kaotatud aega nüüdseks fööniksina tuhast tõusnud Sony ees tasa teha?
Microsofti esiotsa välja käidud plaan uue ajastu mängude ostmise ja tarbimise jaoks meenutas nii mõnelegi iidse Kreeka seaduste tegija Draco karmi kätt.
Mitte ainult ei seatud ebavõrdsesse olukorda võrguühenduseta kasutajaid ja neid, kes olid harjunud oma mänge edasi müüma – neile lisaks suhtuti päringutesse üleolevalt, haukuvate manerismidega.
Põgusalt meenutades: Xbox One pidi esialgu iga 24 tunni järel ennast internetis serveri vastu valideerima. Don Mattrick väitis ülbelt, et ega temalegi ei meeldiks allveelaevas ilma internetiühenduseta elada. Ja soovitas seal olijatele Xbox 360ga mängimist. Sest äsja tuli müügile uus mudel Xbox 360 E – mõnevõrra inetum, sama suur kui eelkäija, sama kallis ja teatud kummaliste puudustega.
Lisaks oli planeeritud õiguste süsteem, mille kaudu mängijatel oli kas väga raske või siis peaaegu võimatu oma ostetud mänguplaate edasi müüa.
Küsimusi selle kohta pareeriti totrate, kohatute võrdlustega arvutil eksisteeriva süsteemiga Steam.
Lisaks pakuti arusaamatut "perekonnasisest" mängude jagamise skeemi, millest isegi asjaosalised ei näinud õigesti aru saavat. Microsofti suuvooder Larry Hryb põikles selle kohta esitatud küsimuste eest nagu algaja poliitik.
Igas mängukonsooli karbis kaasa tulev Kinect kaamera kuulab ja vaatab mängijat vahet pidamata. Seejuures on teada, et mikrofonikõrv kuulab ka siis, kui konsool ise välja lülitatud on. Ning et konsool ei pidavat isegi käivituma, kui kaamera selle tagant lahti ühendatud on.
Ilmse näitena sellest, mäherdune on videomängude tarbija rahakoti suurus, oli Microsofti ambitsioonikas plaan uue maailmakorra järele kõigil kondiks hambus.
Mitte ainult erialased ajaveebid ja trükiväljaanded – ka peavoolu laiatarbemeedia nagu The Guardian kirjutasid uue ajastu omandiõiguste kohta teravaid, pädevaid artikleid.
Kuid väljaütelused massimeedias oli vaid jäämäe tipp. Microsofti ebapopulaarsed valikud ei pannud nende pikaajalisi austajaid mitte ainult kukalt kratsima – sageli kasvas kahtlusest Xbox 360 sõprade südames põhimõtteline vihkamine.
Mängurite foorumid, Twitter ja kogu ülejäänud sotsiaalmeedia on siiani täidetud sõnumitega, mis tähistavad enam kui vaid käputäie Microsofti fännide üle minekut Sony kasvavatesse leeridesse.
Sest Sony ise oli see, kes Microsofti uuele julgele maailmale E3 raames selja pööras. Nemad ütlesid otse välja, et nende mängudega jätkub ostmise, mängimise, müümise ja vahetamise metoodika täpselt sarnaselt PS3 ajastu omaga.
Microsofti jaoks tähendas see sisuliselt relvitult lüüa saamist. E3 järel alustasid suuremad poeketid nii Xbox One'i kui ka PlayStation 4 eeltellimuste vastuvõtuga.
Erinevatel kinnitamata andmetel jäid Microsofti uue lipulaeva müüginumbrid Sony rivaalile alla – kus neli korda, kus üle kümne korra.
Ühel või teisel viisil oli see Microsofti jaoks meeleheitlik periood. Ja pärast nädalapäevade möödumist anti ühtäkki teada, et Microsoft loobub eelnevalt lubatud õiguste süsteemist.
Iga mängija saab oma plaate edasi müüa ja nende aktiveerimiseks ei rakendu mingeid lisakohustusi. Samuti loobutakse iga ööpäeva serverikontrollist. Nüüd peab vaid mängu esimest korda käivitades liinil olema – pärast seda hetke selle järele mingit kohustus ei ole.
Ja kirsina selle nigela tordi peal lubati, et Xbox One on prii kõigist regionaalsetest piirangutest. See tähendab, et suvalisest riigist ostetud mäng käivitub iga Xbox One konsooli peal.
Igavese kaamerasilma ja -kõrva nõudest aga loobutud ei ole. Nii mõnigi kasutaja on selle üle nurisenud, aga vähemalt esiotsa jääb Kinecti kohustuslik olemus kehtima.
Miks peaks Microsoft seda tehnoloogiat peale sundima, kui isegi eelmine Kinect kunagi soovitud piires tööle ega müüma ei hakanud? Kuidas või kas on sellega seotud PRISMi skandaal? Need vastused jäävad esiotsa saamata.
Xbox One'i hinda ei võetud samuti nõuks alandada. Ehkki just nimelt see liigutus oleks ilmselt andnud meeletu edusüsti eeltellimuste numbrisse, siis vähemalt veel ei ole seda sammu astutud.
Enam vaikitud ja vähem räägitud teemana on üleval ka Microsofti nõue indie-arendajatele. Erinevalt Sony valikust ei lubata nendel uuema aja hobiarendajatel omi mänge ise turustada. Selle asemel ootab Microsoft, et iga kööginurgas arendatud mäng – olgu selleks siis "Fez 2" või midagi vähem tuntut – leiaks endale esmalt suure, tunnustatud turustaja toe.
Viimasest kumab läbi Microsofti jätkuvalt selge suund: Xbox One on masin, mis on ehitatud esmajärjekorras korporatsioonide ja kasumit jahtivate ettevõtete tarbeks. Mängija vajadused on kusagil kaugemal, olles selgelt vähem olulised.
PS4 edumaale järele jõudmiseks peaks Microsoft veel drastilisemaid samme astuma. Hetkel on Microsoft oma paadunud austajatele selja keeranud ja kõrvad sulgenud.
Kahtlused enne masina müügile tulekut on ka ilma DRM-probleemita laes, seega peaks Microsoft veel tublisti vaeva nägema, et nende uue kalli mänguasja eluiga üürikeseks ei jääks.
