Tõeline rakualkeemia: lapse saamiseks vajaliku materjali leiab juba naharakust!
Sellisena võib kõlada pakkumine vanematele, kes last soovivad. See ei pruugi olla võimatu, sest juba praegu on Jaapani teadlastel õnnestunud hiirte naharakud munarakkudeks muuta ning neist tublid väikesed närilised kasvatada, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Järgmine kord, kui kusagilt sügeleb ja me tahame end kratsida, tuleks ehk enne järele mõelda. See võib olla veel sündimata laps, mida kavatseme ära kratsida.
Jaapani tüviraku-uurijal õnnestus tegu, mida võib peaaegu rakualkeemiaks pidada. Ta muundas naharakud munarakkudeks. Seejärel teadlased viljastasid need ja neist sündisid elujõulised järglased.
Kuigi katse tehti hiirtega, on need närilised inimestega piisavalt sarnased. Teadlaste arvates on vaid aja küsimus, millal sama tehakse inimeselt võetud naharakkudega.
See meetod võimaldab näiteks lastetutel või homoseksuaalsetel inimestel saada järglased, kes on loodud nende enda naharakkudest. Kuid see võib muuta ka kogu ühiskonda: läbimurre võib rajada teed geneetiliselt disainitud lastele.
Pärjatud Nobeli preemiaga
Rakunõiduse uue laine keskmes on 2006. aastal tehtud murranguline avastus, mille tegi teadlane, kes algselt soovis saada kirurgiks.
Dr Shinya Yamanaka Jaapani Kyoto ülikoolist avastas, et tal pole kirurgiks saamiseks piisavalt osavad käed, aga ta põles soovist aidata ja ravida patsiente.
Ta leidis selleks revolutsioonilise viisi: lihtne neljast valgust ja kasvufaktoritest koosnev kokteil võib täiesti tavalised naharakud tüvirakkudeks ümber programmeerida.
Tüvirakud on spetsialiseerumata rakud loote varaseimas staadiumis. Need võivad areneda igat tüüpi keharakuks - seepärast on neil ravivormina tohutu potentsiaal.
Dr Yamanaka töötas välja viisi, kuidas panna väljakujunenud rakud ajas tagasi minema ja muutuma sellisteks nagu loote programmeerimata rakud.
See vägitegu tõi kaasa kunstlikult valmistatud rakkude laine. Sellel meetodil on potentsiaali ravida kõike, alates diabeedist kuni Alžeimerini. Ja pärast ajaloo lühimat kaalumisaega andis Nobeli komitee dr Yamanakale ja britile John B. Gurdonile 2012. aastal Nobeli meditsiinipreemia.
Hiljem õnnestus teadlastel muundada tüvirakud maksarakkudeks, ajurakkudeks ja südamerakkudeks. Kuid eriliseks väljakutseks oli üks rakutüüp - munarakk.
Munarakk on viimase aastakümne jooksul olnud tüviraku-uurimise Püha Graal ja paljud arvasid, et hoolimata teaduse suurtest edusammudest on munarakkude loomine võimatu.
Seda ajani, mil dr Katsuhiko Hayashi Kyoto ülikooli ühes teises laboratooriumis asus koodi lahti murdma. Aasta varem oli Hayashi loonud väga varase hiireloote tüvirakkudest hiire seemnerakud.
Pesakond hiiri naharakkudest
Munarakud on aga palju keerulisemad. Kui Hayashi 2012. aastal lõpuks teatas, et tema meeskond on valmistanud kunstlikud hiiremunarakud, oli see suur üllatus.
Lisaks olid teadlased munarakud kunstlikult viljastanud, sisestanud need hiire emakasse ja saanud nendest pesakonna terveid ja tublisid poegi.
Kuigi selle maagia kontrollimiseks on teadlastel need kõige viimasemad detailid puudu, et kogu protsessi Petri tassil korrata, on nad juba selgelt näidanud, et naharakke saab muundada munarakkudeks.
Põhimõtteliselt saab selle meetodi inimesele üle kanda - see nõuab aga veel rasket tööd teaduslaboratooriumides. Kui teadlased on uuele väljakutsele lahenduse leidnud, avab see suure hulga võimalusi luua lapsi naharakkudest.
Pikemas perspektiivis võib see meetod aidata tuhandeid viljatuid naisi. Meetod annaks ka homoseksuaalidele võimaluse saada bioloogilises mõttes oma lapsi. Lisaks saaks päästa ohustatud loomaliike või panna parimad tõuaretusloomad saama tuhandeid järglasi.
Ent kõige vastuolulisem tulevikuaspekt on see, et kunstlikult valmistatud munarakud avavad värava geneetiliselt disainitud lastele.
Uus meetod tähendab, et tulevase lapse disainimist saab eetiliselt paremini kaitsta. Tänapäeval on suur probleem selles, et tulevase lapse välimuse ja olemuse määramiseks geenide abil tuleb ära visata omajagu "valesid" looteid, et alles jääksid geneetiliselt "õiged".
Kui aga selle asemel võtta naharakud ja geenmuundada need õige genofondiga munarakkudeks, toimuks kogu valimine ja väljasorteerimine rakutasandil - ja kaua aega enne seda, kui tegu on potentsiaalse eluga.
Geenidisain mitmel viisil
Pärilikkuse materjali sorteerimine võib toimuda mitmel viisil. Näiteks saab vanemate naharakke kasvatada laboratooriumis ja saada sel moel palju geenimaterjali, mille hulgast valida.
Samuti saab rakkude pärilikkuse materjali uurida, et vältida teatud geene või saada nende õige kombinatsioon.
Väljavalitud geenikombinatsioonid läheksid protsessis edasi ja kõigepealt saaksid neist munarakud ja alles siis lapsed.
Samuti võib ette kujutada, et vanemate rakumaterjalist leitud geene parandatakse. Näiteks geeniteraapiaga, kus kasutatakse nn DNA-viirust otsekui laeva, mis kannab soovitud geenivariandi naharaku pärilikkuse materjali ja eemaldab sellele eelnenud variandi.
Teadlased ei ole kaugel sellest, et selline geenide välja jätmine ja juurde panemine saaks tegelikkuseks. On lihtne ette kujutada vanemaid, kes soovivad saada tarku, ilusaid, terveid ja heade kehaliste võimetega lapsi.
Teadlastel jääb puudu veel selliste keeruliste tunnuste nagu isiksuse ja intelligentsuse geneetilise tausta täielikust mõistmisest, aga pole kahtlustki, et geenidel on selles oma roll.
Näiteks eelmisel aastal avaldas rahvusvaheline ajukonsortsium Enigma, et leidis geeni HMGA2 variandi, mis tõendatult suurendab aju mahtu ja intelligentsust.
Aju muutub suuremaks küll vaid mõne millimeetri võrra ja saab intelligentsustestis vaid 1,3 punkti rohkem, aga siiski on võimalik anda oma lapsele suurem intelligentsus kui loodus on ette näinud.
Kas on aga hea idee loodusele vahele sekkuda ja tulevasi põlvkondi disainida? Paljud on sellele vastu ja leiavad, et see on inimliku üleoleku väljendus ja et keegi ei suuda hoomata selle pikaajalisi tagajärgi.
Teised teadlased nagu bioeetik Julian Savulescu Oxfordi ülikoolist Inglismaal, arvavad, et meil lasub moraalne kohustus tulevaste põlvkondade geenidega manipuleerida.
Sel moel saame välja sorteerida halvad kalduvused - alkoholismi, psühhopaatia ja vägivaldse käitumise - ja luua sel moel ühiskonna, kus kahjustame ennast ja teisi vähem.
Savulescu arvates peaksid tulevikuvanemad valima geenid, millest võidavad nii laps kui ka ühiskond.
Ta ütleb: "Millised vanemad ei tahaks oma lastele anda parimaid võimalusi heaks eluks?"
