CDd ja DVDd on odavad, kuid neile saab salvestada üsna vähe infot. Optilisele plaadile salvestatavad andmed kodeeritakse ühtedeks ja nullideks ning kantakse laserkiirega väikeste lohukeste kujul plaadi pinnale. Lohkude mõõtmed panevadki plaatide mahtuvusele piirid.
DVD ja Blu-ray ketastele kirjutatakse lühema lainepikkusega laseri abil. Sellist valguskiirt saab täpsemalt suunata ja andmeid suurema tihedusega salvestada.
Paraku on siin ees looduslikud piirid ja üliväikeste lohukeste tekitamine on võimatu. 19. sajandil avastas Saksa füüsik Ernst Abbe seaduspära, mille järgi ei saa läätse läbimisel tekkiv valguslaik olla väiksem kui pool valguse lainepikkusest. Nähtava valguse puhul on see umbes 400 nanomeetrit.