Ülikallis supersõdalane – väike hävituslaev, mis maksab peaaegu Eesti aastase riigieelarve
Laev on ülikallis, aga loodetavasti ka hinna vääriliselt supervõimekas, kirjutab ajakiri Tehnikamaailm.
Ei hakka salgamagi, et kui esimest korda lugesin uuest valmivast superlaevast, rabas eelkõige selle hind: kuidas saab üks suhteliselt väike laev maksta peaaegu samapalju kui on Eesti riigi aastane eelarve?
Maksab see laev, võttes arvesse ka kõik eelnenud uurimis- ja arendustööd, kokku umbes 7 miljardit dollarit! Kuna tänapäevaselt sõjalaevalt ei maksa otsida kulda ja karda, siis mis on seal nii kallis?
Saamislugu
Selliseid kahtlejaid leidub ka Ühendriikide kõrgemas ladvikus.
Sajandivahetuse paiku lootsid USA mereväe kõrgemad pagunikandjad saada luba tellida kuni 32 uut tüüpi hävitajat (destroyer), sest need olid siis ka osa riiklikust nn 21. sajandi kaitseprogrammist.
Aga Kongress tõmbas kogu nimetatud kaitseprogrammi kõvasti koomale, umbes poole peale. Ja 32st sai algul 24, siis aga vaid 7. Ja ega need seitsegi kaua plaanis püsinud.
2005. aasta novembris anti tänu Kongressi kahtlejatele ja rahalugejatele luba tellida vaid kaks sellist hävitajat.
Lepiti kokku, et General Dynamicsi Bath Iron Worksi tehas vastutab laeva projekteerimise, ehitamise, katsetamise ja üleandmise eest ning Northrop Grummani Ingallsi laevaehitustehas valmistab tekiehitise, kopteriangaari ja ahtriosas paikneva laskesüsteemi.
Raytheoni peale jäid tarkvaralised lahendused ning BAE Systems pidi paika panema kõik relvasüsteemidesse puutuva.
Pärast pikki vaidlusi saadi aru, et ainult kahe laeva ehitamise puhul läheks eeltööde ja uute loodud süsteemide maksumus liiga suureks, jagades seda laevade arvuga. Nõnda jõuti 2009. aastal kokkuleppele ehitada veel kolmaski alus.
Ega see enam palju päästnud, sest suur osa eelnenud uurimus-, projekteerimis- ja arendustöödest oli juba tehtud ja need tuli kuludesse kanda.
Saame tuttavaks
Ühendriikide mereväes olid ja on praegu kõige võimekamateks hävitajateks Arleigh Burke'i klassi laevad (praegu teenistuses 62). Nende põhiülesandeks on kaitsta USA lennukikandjaid.
Ajendiks uut tüüpi hävitajate sünniks said Ameerika kogemused Kuveidi ja Iraagi sõjast. Siis jäi puudu laevadest, mis oleksid suutnud kindlustada vägede edukat maalesaatmist.
Praegustest hävitajatest on plaanis see laev ehitada tublisti pikem – 186 m. Ja ka tunduvalt massiivsem – umbes 15 000 tonni, veepiiril laiuseks 24,2, süvis 8,3 m.
Aluse korpus on veepiirilt ülespoole ahenev – viimati osalesid sellise kerega laevad Vene-Jaapani sõjas aastatel 1904–1905.
Sellise, nii teki ja kiilu suunas aheneva kui ka vööri ja ahtri suunas kiilukujuliselt kitseneva kerega laev ei hakka lainetel hüppama, vaid lõikab neid ja jätab ka vastase radarile tunduvalt väiksema jälje. Ka pidavat vee takistus liikumisel olema tunduvalt väiksem.
Laeva integreeritud elektrilise jõusüsteemi südameks on kaks Rolls-Royce'i Marine Trent-30 gaasiturbiini (samasugused paigaldatakse ka praegu ehitatavale Inglise lennukikandjale HMS Queen Elizabeth).
Need ajavad ringi kaht generaatorit, kummagi võimsus on 36 MW ehk ca 50 000 hj, lisaks on kaks abistavat generaatorit. Ühtekokku annavad need jõusüsteemi võimsuseks 78 MW, mis on umbes 10 korda enam kui Arleigh Burke'i tüüpi hävitajail.
Laeva liikumiskiiruseks saab 30 sõlme ehk 55,6 km/h, tippkiirus on 34,9 sõlme ehk 64,7 km/h. Vinte ajavad ringi uued, palju vaiksemad ja just selle laeva tarvis loodud induktsioonelektrimootorid, kokku peaks helijälg olema isegi väiksem kui moodsatel allveelaevadel.
Ka turbiinide töömüra ja tekkivat soojusjälge on püütud kõigi vahenditega vähendada.
Laev tehakse energiatsäästvana. Kui alus liigub kiirusega 20 sõlme, siis on võimalik isegi kuni kolmveerand põhigeneraatorite energiast (58 MW) suunata muude laevasüsteemide vajadusteks.
Kui edaspidi peaks laevale paigutatama relsskahurid (vt TM, 3/2013) või laserrelvad, siis need neelavad energiat isukalt ja selline lahendus kulub marjaks ära.
Palju energiat kulub ka laeva radari- ja sonarisüsteemide tööks ja jahutamiseks.
Tehnoloogilise laeva meeskonna suuruseks saab olema 148 meest ehk pea poole vähem kui praegustel Arleigh Burke'i klassi hävitajatel (276).
Uus tase
Eriliseks teevad selle aluse paljud asjad. Kere, eeskätt pealisehitis, on valmistatud suures osas komposiitmaterjalidest teada-tuntud stealth-meetodi järgi ja kaetud state-of-the-art tehnoloogia alusel radarikiiri neelava ja neid nurga all tagasi peegeldava materjaliga. Niiviisi on saavutatud aluse ca 50 korda väiksem radarijälg.
Radariekraanile jätab ta jälje kui tagasihoidlik kaluripaat, mistõttu on sellega hea hiilida pea märkamatult kusagile lahesoppi oma tundi ootama.
Ka kere kujust ja laeva edasiliikumiseks kasutatavatest vintidest tingitud tagasihoidlik käigulaine ei anna õhuluurele põhjust oletada, et tegemist võiks olla ligi hiiliva superlaevaga.
Superlaeval peavad olema ka superkõrvad ja -silmad. DDG 1000 jaoks on välja töötatud uudne multifunktsionaalne õhutõrjeradarisüsteem AMDR, mis töötab nii X- kui ka S-sagedusribas.
Kuigi arendustööd on praegu veel suhteliselt algusjärgus, loodetakse, et uus radarosutub senistest oluliselt tõhusamaks vaenlase ballistiliste rakettide avastamisel ja jälgimisel märksa kõrgemal, kaugemal ning suuremal alal kui senised radarid, sest teda iseloomustab nii suurem tundlikkus sihtmärkide suhtes kui ka väiksem kajahäiring.
Allveelaevade ja miinide avastamiseks on ette nähtud sonarite süsteem, mis koosneb keskmistel sagedustel töötavast sonarist AN/SQS-60 ja kõrgetel sagedustel töötavast seadmest AN/SQS-61.
Lisaks on laeval pukseeritav sonar AN/SQR-20 koos manipulaatorseadmega.
Laeva ahtriosas on helikopterite maandumisplats ja angaar, kus hakkavad olema kaks Sikorsky MH-60R ning kolm mehitamata helikopterit.
Kui mehitamata helikopterid on põhiliselt luureks, siis suured võivad nii luurata kui konfliktis osaleda.
Tulejõud
Olles kord sobivas lahesopis, võib laev tänu oma radaritele, helikopteritele või lennukitelt-satelliitidelt saadavale abiinfole avastada vaenlase asukoha ja nad kahjutuks teha.
Kõige tõenäolisemalt kasutatakse selleks peamiselt uut tüüpi 155 mm kaliibriga AGS (Advanced Gun System) kahetorulisi kahureid, mis põhimõtteliselt sarnanevad rakettrelvasüsteemidega ja mida laeval on kaks.
Vesijahutusega torud paiknevad laevas vertikaalselt ja tulistavad minutis täpselt välja sihituna 10 juhitavat mürsku toru kohta, ühe sellise kahuri tulejõud oleks sama kui 12 M198-haubitsa oma.
Torust välja lennanuna võtavad mürsud teatud kõrgusel kursi sihtmärgi suunas ja tabavad märki vähemalt 50meetrise täpsusega ca 120 km kaugusel, kusjuures mürskude lennutrajektoori on võimalik lennu ajal korrigeerida.
Kõik käib automaatselt – nii mürskude etteanne, sihtmärkide leidmine, tulistamine kui hülsside kõrvaldamine. Ühe mürsu-hülsi kaal on 102 kg.
Nii kogu laskemoon kui ka kahur on uued tehnilised arendused BAE Systemilt. Mürskude lendu juhitakse ja korrigeeritakse GPSi abil.
Kahurite tulistamise ajaks saab (aga ei pea) suurema stabiilsuse ja tabamistäpsuse huvides laeva kiiluosas paiknevad ballasttankid täita veega. Sama võib teha ka laeval paiknevate rakettide väljatulistamise ajaks.
Lisaks neile kahele kahurile on laeval vaenlase lennuvahendite tõrjeks ja laevale suunatud rakettide hävitamiseks SM-2 (Standard Missile) raketid, ESSM-püüdurraketid (Evolved Sea Sparrow Missile), laevade ja maismaaobjektide pihta tulistamiseks Tomahawk-raketid ning allveelaevade tõrjeks ASROC-torpeedod.
Erinevate rakettide hoiustamiseks ja üleslaskmiseks on edasiarendatud vertikaalses laskesüsteemis Mk 57 kakskümmend neljakambrilist šahti, mis paiknevad laeval hajutatult, et vähendada võimalikke vaenlase rünnakust tulenevaid kahjusid.
Northrop Grummani poolt spetsiaalselt Zumwalti jaoks väljatöötatud laskesüsteem sobib kõikidele rakettidele, ühendades endas nii nende hoiustamise, laskešahti toimetamise kui väljatulistamise.
Rakette hoitakse konteinerites, ühes konteineris võib olla kuni neli raketti, milledel igaühel on ümber omaette kaitsekest. Rakettide etteanne, laadimine ja tulistamine on muidugi automatiseeritud.
Kokku moodustavad need raketid laeva suure ja paindliku tulejõu: kui suhteliselt väikesed (3,66 m, 280 kg) "varblased" lendavad ca 50 km, siis "tomahoogid" (koos stardikiirendiga 6,25 m, 1300–1600 kg) viivad oma tavaliselt 450 kg kaaluva lõhkepea 1300–1700 km kaugusele.
Laeval saavad olema ka kaks 57 mm Mk110 tüüpi kahurit nii õhukaitseks, väikelaevade tõrjumiseks kui maal asuva vaenlase materdamiseks.
Need suudavad tulistada 220 mürsku minutis efektiivselt 8,5 km kaugusele, aga üldse kuni 17 km kaugusele.
