Uuring: miks ja kus laevad tänapäeval upuvad?
Enamasti johtuvad need ränkadest ilmastikuoludest, mis kliima muutudes aiva süvenevad, selgub äsjasest uurimusest.
Aastatel 1999–2011 oli kõige rohkem õnnetusi Lõuna-Hiina meres ja Malai saarestikus, Vahemere idapiirkonnas ja Mustal merel ning Põhjamerel ja Briti saarte lähistel.
Southamptoni Solenti ülikooli teadlased viisid uurimuse läbi metsiku looduse uurimisele, hääbuvate liikide konserveerimisele ja looduslike elukeskkondade taastamisele pühendunud sihtasutuse World Wildlife Fund tellimusel.
Suurem osa hukkunud laevadest on olnud väiksema veeväljasurvega ning rohkem kui 20 aastat vanad. Sageli ajavad selle valdkonna ettevõtted läbi odavalt, värvates kesise väljaõppega meeskondi ja kehvas seisus aluseid.
Peaaegu poolte puhul õnnestustest polnud tegu kokkupõrgetega, vaid laevad hakkasid lihtsalt lekkima ja/või vajusid põhja.
Ennustatav kliimamuutus tõenäoliselt võimendab taoliste lekkepõhiste laevahukkude põhjuseid nagu tormi tekitatud ajuvesi, klimaatiliste tuule- ja lainemustrite muutumine ning äärmuslikud ilmastikunähtused, seisab uurijate aruandes.
Siiski pole kõik uudised ainult halvad. Meresõiduohutuse näitajad on 1980. aastatest alates tegelikult pidevalt paranenud; õnnetuste hulk on nüüdseks kahanenud 18 protsendi võrra.
Minevikus toimunud laevahukud on kaasa toonud muudatusi merelaevandust puudutavas seadusandluses, mis omakorda on parendanud laineid kündvate aluste kvaliteeti.
Esimene taolistest seadustest oli rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel (SOLAS; Safety of Life at Sea Convention), mis kehtestati pärast Titanicu hukku 1912. aastal.
