Kas loomad tõesti aimavad loodusõnnetusi ette?
Ehkki on selge, et loomadel on inimesega võrreldes teistsugused, mõnikord oluliselt teravamad aistingud, pole suurem osa teadlastest valmis ametlikult toetama hüpoteesi, mille kohaselt esineb loomadel ja putukatel mingisugune bioloogiliselt determineeritud "kuues meel", mis võimaldab neil tajuda eelseisvaid katastroofe.
Äärmuslikult ägedaloomulised nähtused nagu maavärinad, vulkaanipursked, lumelaviinid, meteooride allakukkumised ja jäämägede irdumine mandrijääst võivad tekitada infrahelilaineid. Elevandid, ninasarvikud, jõehobud, vaalad, koerad ja paljud linnud kasutavad infraheli nii suhtlemiseks kui ka orienteerumiseks.
Kui Sri Lanka elevandid tajusid India ookeanist lähtuvaid madalsageduslikke helisid, ei aimanud na tegelikult tsunamit ette; loomad liikusid lihtsalt vaistlikult müra-allikast eemale, mis antud puhul oli juhtumisi õige otsus.
Paljud loomad, putukad ja linnud on eriti tundlikud seismiliste nn Rayleigh' lainete suhtes.
Rayleigh' laineteks nimetatakse maakoores liikuvaid pinnalaineid. Pärast esimest lõhenemist maavärina koldes liiguvad need läbi maakoore epitsentrist eemale, tekitades õrnu võnkeid. Lained on kuuldamatud ja levivad helist kümme korda kiiremini, mistõttu pole välistatud, et vastavate sageduste suhtes tundlikud loomad võivad neid tajuda enne seda, kui aeglaselt liikuv tsunami viimaks rannikuni jõuab.
Inimeste nahas on küll olemas retseptoorsed närvilõpmed, nn Vateri-Pacini kehakesed, mille ülesandeks on tuvastada muutuseid vibratsioonis ja rõhus, kuid nende optimaalne tundlikkus on 250 hertsi, samas kui maavärinate tekitatud Rayleigh' lainete võnkesagedus jääb reeglina allapoole 20 hertsi. Nii pole neist retseptoritest maavärinate tajumisel suurt abi.
Sipelgatel paistab olevat põnev võime aistida ette nii maavärinaid kui tormilisi sademeid. Ehkki teadlased alles tegelevad putukate käitumises muutuseid esile kutsuva mehhanismi väljaselgitamisega, arvatakse üldiselt, et sipelgatel on spetsiaalsed retseptorid, millega nad tajuvad värinatest ja tormidest johtuvaid imeväikseid kõikumisi atmosfäärigaaside koosseisus ja elektromagnetväljades.
Enne tugevat vihma ehitavad sipelgad sageli pesa maapinna-aukude ümber valle. Samuti otsivad nad pesade jaoks kõrgemaid kohti, näiteks puukände ja potitaimi, kus tõenäosus, et tulvavesi neid minema ei uhu, on suurem. Elutargad põllumehed on sipelgate aktiivsuse hüppeliste tõusude pealt juba ammu edukalt vihma ennustada osanud.
