Esmamuljed mänguseadme Xbox One kohta: et salakõrv kuuleks, silm seletaks...
Microsoft esitles loetud päevad tagasi oma panust kaheksanda põlvkonna videomängumasinatesse: Xbox One.
Xbox 360 järglase pihta lendab pärast esitlust ohtralt kriitikanooli. Iga tugeva näitaja kohta näib uudiskonsoolil olema mõni märkimisväärne puudus või kummaline äriline otsus.
Esitluse sihtauditooriumiks olid ennekõike ajakirjanikud (veelgi täpsemalt Ühendriikide ajakirjanikud) ja mitte ilmtingimata mängijad.
Viimastel tuleb veel paar nädalat kannatada, et siis messi Electronic Entertainment Expo raames rohkemate mängude ja uue masinaga lähemat tutvust teha.
Siiski pudenes üritusega seotud intervjuudelt ja muidu usutlustelt uudiseid, mis keskmise videomänguri kulmu kortsu ajavad.
Isegi, kui Microsofti eesmärk uut konsooli disainides on olnud õilis, näivad just "äripoole" valikud imelikud, kui mitte öelda hulljulgelt võõrastavad.
Esmalt siis kõige teravam noot. Xbox One'i mängud tulevad sarnaselt lõppeva põlvkonnaga plaatide peal, karpide sees.
Kindlasti võimaldab uus masin veelgi mugavamalt mänge ka otse netist osta ja siis kõvakettale alla laadida. Poest ostetud mängukarpide seest tuleb koos plaadiga mängu kood – mingi kindla hulga sümbolitega võti, mille aktiveerimisel seotakse antud mäng jäädavalt seda toimingut sooritanud kasutajakontoga.
Konto ehk sisseloginud mängija saab seeläbi õiguse mängida. Käivitamise hetkel hakatakse mängu konsooli kõvakettale kopeerima ja kui see tegevus 100% valmis, ei ole plaat mängimise jaoks enam üldse vajalik.
Kust selline lahendus tuttavlikuna kõlab? Personaalarvuti minevikust ja tänapäevast. Microsofti selgituste põhjal võib uskuda, et mängida saab hakata kohe ja et kopeerimine toimub vaikselt taustal.
Kui mina olen endale kalli raha eest mõne Xbox One'i mängu ostnud, selle aktiveerinud ja seda mänginud, võin ma kunagi tahta seda mõnele oma sõbrale laenata. Ent Microsoft teeb sellele tegevusele lõpu.
Kuidas? Kui sõber minu ostetud plaadi oma konsooli pistab, peab ta mängu seekord omaenda kasutajakontoga sidumise jaoks uuesti aktiveerima. Ja Microsoft kasseerib selle aktiveerimise eest ei vähem ega rohkem kui täishinna. Mis jääb uute mängude puhul tõenäoliselt vahemikku 40-60 eurot.
Jääb üle küsida, mis mõtet siis plaatidel üldse enam on? Vastus on proosaline. Xbox One'i mängud tulevad Blu-ray ketastel, mille mahutavuse piiriks on 50 GB.
Isegi kui mänge, mis selle ruumi lõpuni ära täidaksid, väga palju ei ole, on see baitide arv netiühenduste jaoks siin ja seal liiast.
"Call of Duty: Ghosts" on nimekaimate mängude seas, mis One'ile juba välja hõigatud... (Foto: AP)
Väga paljud lääne võrguteenuse pakkujad piiravad allalaadimiste mahtu. Seega on plaat lisaks sentimentaalsele väärtusele lihtsalt mugav viis suuri andmekoguseid transportida.
Selle uue lahenduse ilmsikstuleku ajal kukkusid Ameerika Ühendriikide videomängude jaemüügi gigantide aktsiad kolinal. Microsoft on ühe löögiga hävitanud terve mängude korduvmüügi olemuse. Täpselt sama saab see tulevikus tähendama osta.ee ja teiste kodumaiste komisjonimüügi keskuste jaoks.
Xbox 360 elu teises pooles paisati müüki Kinect – lisaseade, mis võimaldab mängijal oma käte liigutamise ja keha positsioneerimisega mängus toimuvat juhtida. Lisaks võimaldas seade oma videomängukonsooli häälkäskluste abil juhtida.
Kahjuks oli valdav enamus Kinecti mänge alla igasugust arvestust, aparaadi enda tuvastusvõime erakordselt piiratud ja ebatäpne. Suuremal või vähemalt määral võib esimest Kinecti ebaõnnestumiseks lugeda. Nii mõnegi mängija Kinect tolmab kusagil kapis tänini.
Xbox One'i puhul saab mängija oma konsooliga Kinecti kaasa – tahab ta seda või mitte. Veelgi enam: Xbox One isegi ei käivitu, kui Kinecti sellega ühendatud ei ole. Ja Kinect, mis on masina taha ühendatud, kuulab ja vaatab mängijat vahetpidamata.
Lisaks loeb uus Kinect ruumis olevate inimeste arvu. Mängijate räägitu põhjal võib masin edastada sihipäraseid, sihtauditooriumile pakendatud reklaame. Kurjemad keeled hindavad, et kui kaamerasilm liiga palju silmapaare ruumis kokku loeb, siis keelatakse näiteks filmide vaatamine. Või küsitakse raha juurde.
Küllap saab näha, kas Kinecti vastu seina keeramine või selle mikrofoni sisse nätsu toppimine rahuldavad lahendused on.
Scott Evans Kinecti-arenduse tiimist demonstreerib uue Kinecti võimalusi. (Foto: AP)
Ülal mängude aktiveerimise kohta räägitu lisaks: aktiveerimise hetkel peab Xbox One kindlasti võrgus olema, et koodi serverisoleva vastu valideerida.
Ja ehkki Microsoft väitis, et Xbox One ei pea pidevalt võrgus olema, siis nüüd me teame, et kõik mängud peavad endid vähemalt kord iga 24h jooksul serveri vastu valideerima. Mis juhtub, kui võrguühendust sel hetkel ei ole? Kes teab.
Nii mõnigi Microsofti otsus on pannud kõvatuumalised mängijad hambaid krigistama. Mängijate ja mängukesksuse asemel esindab Xbox One enam kui ühes punktis ahnuse ja kurjuse, Orwelli "1984"-le au tegevat düstoopiat.
Sest kasutajat igavesti jälgiva silma ja kõrva taga on hetkel vaid üks ulmefilmidest tuttav trikk: televisiooni häälkäsklustega juhtimine.
Väga suur osa Xbox One'i funktsionaalsust oma nüanssidega ei ole meile veel teada. Arvatavasti ei saa me nendest täit aimdust ka saabuval E3-messil – pigem jääb suuremate avastuste tegemine alles mängumasina müügiletuleku perioodi selle aasta viimases kvartalis.
