VIDEO: Nii näeks välja NASA kulguri saatmine Veenuse pinnale
Seda, et Veenus on väga tuline paik, suudeti tuvastada 1962. aastal kui NASA aparaat Mariner 2 Veenusest esmakordselt mööda lendas, kuid alles viis aastat hiljem suutis NSV Liidu maandur Venera 4 lõpuks planeedil maanduda. Aga see planeedi pinnalt signaali edastada ei suutnud.
1970. aastal saadi maandurilt Venera 7 lõpuks ka signaal planeedi pinnalt, see oli teade pinnatemperatuurist +475 kraadi Celsiuse järgi. Siis vaikis seegi aparaat.
Kuna sel ajal Marsile lendamine oli veel kauge unistus, olid Venerad aparaatideks, mis esimesena maandunud võõral planeedil, mis esimesena sealt signaali edastanud, 1975 Venera 9 ka esimene mis edastanud pilte võõralt planeedilt.
Veenus oli NSV Liidu peamine huviobjekt, kokku suudeti seal 1966-1985 maandada kaheksa või üheksa aparaati (Venera 3 läks maandumisel kaduma). NASA huvi piirdus esmalt möödalendudega, siis satelliidi Pioneer Venus Orbiter paigutamisega Veenuse orbiidile (töötas 1978-1992, sellega saadeti Veenusele ka viis sondi), ja 1990-1994 Veenuse kaardistamisega satelliidi Magellan abil.
2006. aastast tiirleb Veenuse ümber aga Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) satelliit Venus Express. Jaapanlaste saadetud satelliiti Akatsuki 2010. aastal Veenuse orbiidile asetada ei õnnestunud, uus võimalus avaneb aastal 2016. Venelaste järgmine aparaat jõuaks Veenuseni alles aastal 2024.
NASA võib küll visandada tulevase veenusekulguri plaane, aga esialgu pole isegi jutuks millisel aastakümnel nii kaugele jõutakse. Geoffrey A. Landise juhitav NASA töörühm on lisaks veenusekulgurile pakkunud välja ka utoopilise plaani inimeste koloonia rajamiseks Veenusele. Paraku peaks see tiirlema 50 kilomeetri kõrgusel Veenuse pinnast, allpool on liiga palav.
