Renault Captur - nägus ja nutikas, aga räägime rauast ka
Olete te mõelnud, milline näeb välja tulevikuauto? Mitte liiga kaugesse aega paigutuv futuristlik liikur, vaid reaalselt näiteks 10 aasta pärast meie teedel sõitev masin? Jättes võimaliku jõuallika küsimuse kõrvale, tundub mulle, et Renault Captur esindab just seda suunda, kuhu autotööstus tasapisi liigub.
• Esiveoline krossover Clio baasil
• Ajastule omaselt ainult turbomootoritega
• Sõidab pehmelt ja mugavalt
Kuna inimesed koonduvad üha rohkem linnadesse, muutuvad suured autod järjest ebapraktilisemaks. Teisalt meelitab ostjaid maastikuautole sarnanev välimus, kõrge isteasend, ruumikus ja mitmeotstarbelisus.
Lisades võrrandisse isikupärase disaini ning kamaluga nutividinaid, saamegi midagi Capturi-laadset – väikeautol põhineva krossoveri, mis näeb kena välja, sõidab muretult ka mööda künkaid-mättaid ja lubab omanikul üle interneti näiteks ilmateadet uurida või hooldusaega broneerida.
Põhineb Cliol
Loomulikult peaks olema pime, et mitte märgata sarnasust Renault Clio’ga. Prantsuse autotootja on järginud klassikalist arenguskeemi – kõigepealt luukpära, seejärel universaal ning lõpuks omaette mudelina ka krossover. Sealjuures jääb Captur erinevalt mõnest konkurendist alati esiveoliseks.
Ja kas nelja vedavat ratast ongi tarvis? Pidades nõu kontsernikaaslase Nissaniga, selgus Renault’ inimestele, et Juke ostjatest vaid 4% soetavad nelikveolise versiooni. Seega läheb klientidele auto tegelikest võimetest palju rohkem korda selle välimus. Kel tõsisemat maastikusuutlikkust tarvis, vaatab tõenäoliselt niikuinii mõne muu autoklassi poole.
Suuruselt asetub Captur oma 4,12 m pikkusega Clio luukpära ja universaalversiooni vahele. Kuigi sama B-platvormi peale ehitatud, omab Captur mõne cm võrra pikemat teljevahet, samuti erineb rööbe. Renault uue krossoveri põhi asub maapinnast igati auväärse 170 mm kõrgusel, mis võimaldab üsna muretult ka asfaldilt maha keerata ja auklikule metsateele suunduda.
Igaühele oma
Renault arvab, et tänapäevase sõiduki loomisel on üheks võlusõnaks “isikupärastamine” ja teatud kontekstis peab see ilmselt ka paika.
