"Mängime?!" – videomängude näitus Kumus
Tegemist oli justkui kingipakiga kuuse all. Kas tõesti oleme jõudnud oma kodumaal olukorda, kus Eesti Kunstimuuseumis on võimalik näha ja mängida videomänge, kirjutab Level1.ee.
See näis olevat ajalooline märk millestki suuremast. Kasvõi sellest, et Eestis tunnistatakse videomänge lõpuks millegi enama kui pelgalt laste silmi rikkuva ajaviitena.
"Tere, kus on siin näitus arvutimängudest?" pöördusin infotöötaja poole küsimusega. "Siinsamas," tuli vastuseks, ning käsi suunati ühte fuajee nurka, kus tegutses kari väikesi lapsi nagu mesilaspere päiksepaistelisel suvepäeval.
Kas pole mitte geniaalne meelitada lapsi muuseumi, öeldes, et seal saab mängida? Nii muuseas tutvustades neile ka Kölerit ja Vinti.
Näitusenurka jõudes avanes vaatepilt, mida oli täpselt ka pressiteates kirjeldatud. Mängud Saksamaalt ja Prantsusmaalt ning neid sai proovida.
Mõned arvutid, mõned konsoolid, Wii U ning PlayStationiga ühendatud jalgratas-pult. Juba eelnevalt mängunurga üles leidnud lapsed proovisid kiiruga kõiki mänguvõimalusi ning suundusid karjas iPadide ja iPhone'ide laua juurde, kuhu jäid külastusaja lõpuni.
Apple'i toodetel näib lihtsalt olevat mingi nõiduslik võime tõmmata ligi kõiki inimhingi.
Näituse mänguvalik näis olevat terviklikult läbimõtlemata. Miks pakkuda võimalust proovida selliseid mänge, mille mingisugusegi mulje saamine eeldaks vähemalt paaritunnist mänguga kokkupuudet?
Selle kriteeriumi alla saab kindlasti liigitada "Football Manager 13", "Anno 2070" või isegi "Risen 2: Dark Waters". Samas "Puddle" oli sinna keskkonda väga hästi sobiv.
Väljapanekust huvitavaim oli kindlasti eksperimentaalne videomäng "And the Rhino Says". Kui jätta kõrvale seda mängu kirjeldavad filosoofilised ja kontseptuaalsed tekstid, kõlaks kogu tegevus kahe kärbse kokku viimisega. "Kui ühel pool on mängija ning teisel pool mäng, siis kumb kummaga mängib?"
Kus oli noor mänguhuviline, kes juhendab kõiki vähemteadlike ning abistab teisi mängudega tutvumisel? Ma ei alahinda kindlasti vanema põlvkonna huvi videomängude vastu või oskusi selles maailmas ringi toimetada, aga tavaline pensionile lähenev saalitöötaja tundis ilmselgelt end seal ebamugavamalt nagu kass koerte varjupaigas.
Kas otseselt või kaudselt sellega seonduvalt võis näitusel näha ka paljusid mänge, mis lihtsalt ei töötanud. Näiteks jäi proovimata "Cyberbike 2".
Kas tõesti oli tegemist näitusega, ei oska tagantjärele enam isegi öelda. Pigem meenutas kogu ekspositsioon suurte ostukeskuste lastenurki, kuhu vanemad saavad oma võsukesi jätta, et ise samal ajal midagi "tähtsamat" minna tegema.
Videomängudel on Eesti kultuuriruumis veel väga pikk tee minna.
Näitus "Mängime?!" on Kumus avatud 30. juunini.
