Kelle hobuseid me nahka pistamegi? Ja veel mitu korda kallima veiseliha hinnaga

Hobuseliha on Euroopas kohati neli korda odavam kui veiseliha, ehk kui ühte müüakse teise pähe, on tegemist ulatusliku pettusega. Hobuselihaskandaalid lainetavad üle kogu Euroopa, tootjad püüavad ringkaitses peita liha päritolu. Juba veebruarist saadik on aga liikvel versioon, et hobused, kelle liha eurooplastele sisse söödetakse, on peamiselt pärit Rumeeniast.

Euroopas kehtib ühine põllumajanduspoliitika, kuid tulemuseks on olnud pigem see, et üha tihedam koostöö varustajate ja tootjate vahel on muudetud ka ülimalt läbipaistmatuks. Tootja, kes oma lihatoodetesse hakkliha sisse paneb, ei pruugi isegi teada, või ei taha teada, kust see liha algselt pärit on ja kui Briti tarbijakaitsjad poleks juhuslikult pettuse jälile jõudnud, olekski me vist üllas teadmatuses teda edasi söönud. Ostjad on aga segaduses, mõned on hakanud jonni pärast just hobuseliha ostma, teised saavad juba aru, et neid on korralikult petetud.

Küsimus ei ole selles, kas hobuseliha on söödav või mitte, küsimus on selles, kas tootjal on õigus meile igasugu asju sisse sööta, ilma sellest teavitamata. Ja eurodirektiivid on ju alati üritanud parandada tarbija informeeritust. Seega, on hobuselihaskandaal ilmekas näide pettusest.

Rumeenia, seevastu arvas, et teeb oma riiki euroopalikumaks, kui kuus aastat tagasi keelas hobuvankritega liikumise riigi maanteedel. Vaeses riigis, kus autode ostmiseks rahval raha napib, olid aga hobuvankrid maapiirkondades liikumisel vältimatu abivahend. Hobukaarikute keelamine muidugi omab ka kergelt rassistlikku alatooni, on ju hobusekasvatus mustlaste põhitegevusi olnud. Tõsi, liiklusohtlikke olukordi tekitasid hobuvankrid kah. Modernismiusku inimesed muidugi hõiskasid, et "anakronism on surnud" - hobusõidukid olla ju ajalooline igand.

Esmalt hakkas Rumeenia politsei seadust rikkudest maanteel sõitnud inimestelt hoburakendeid konfiskeerima, siis ilmus tänavaile mahajäetud hobuseid, siis aga täitusid juba tapamajad hobustega. Ametlikult toodab Rumeenia aastas 14 000 tonni hobuseliha, mis legaalselt eksporditakse, aga järgnevas tootmise ringahelas kipub ta kuidagi märkamatult ära kaduma. Ja see on "ametlikult". Statistika on mitu sammu ajast maas.

Kokkuostus on hobuseliha Inglismaal neli korda, Rumeenias ligi kaks korda odavam kui veiseliha, samas on ta ka piisavalt suur loom, et temalt saadud liha on majanduslikult kasulik veiselihale sisse segada. Muidugi kasulik tootjale, mitte ostjale. Ja nagu näha, eelistatakse siin ka legaalsest kaubandusest mööda hiilida. Rumeenia muidugi süüd omaks ei võta.

2007. aasta seisuga tapeti Euroopas aastas liha saamiseks üle 200 000 hobuse, neist pooled Itaalias ja kuuendik Poolas. Rumeenia ei paistnud siis statistikas isegi silma. Aga 2010. aastal oli Rumeenias hobuseid 60 000 vähem kui neli aastat varem - uuemaid andmeid pole veel näha. Need numbrid ei kajasta ka suure majanduskriisi mõju - kus hobusekasvatajatel võis loomade ülalpidamine juba rahaliselt kalliks minna.

Maailma suurim hobusekasvataja on Hiina, suuremate hulgas paistavad silma ka Venemaa, Kasahstan, Mongoolia, rida Ameerika riike. Pettust veiseliha sisse segatud hobuselihaga on alates 15. jaanuarist leitud üha enamates Euroopa riikides -  aga ühtset päritolu hobuseliha peidetud levikule ei ole siiani võimalik tõestada.

Paistab küll, et kõige kergemini saab hobuseliha endale veiseliha sildi peale Poola lihakombinaatides. Poeletile jõuab ta Euroopale ringi peale teinuna, kohati kolme-nelja või veel enama vahelüli kaudu, kes liha pakendavad, ümber töötlevad, muu liha sisse segavad, oma kaubamärgi peale kleebivad...