NASA hiidraketi kütusepaagist võib kergesti saada avakosmosejaam Skylab II
Samamoodi nagu kõige esimese Maa
orbiidile viidud astronautide elupaiga puhul, võib NASA esimeseks
mehitatud sillapeaks avakosmoses saada uueks otstarbeks kohandatud jupp
raketist. See oleks austusavaldus 1970. aastatel tegutsenud kosmosejaamale Skylab, mis ehitati ümber kuuraketi Saturn V kolmandast etapist, vahendab Space.com.
Kosmoseraketisüsteemi SLS (Space Launch System) töötatakse välja eesmärgiga toimetada astronaute kaugetesse sihtmärkidesse, näiteks Maa-lähedastele asteroididele ja Marsile. Raketi esimene katselend on planeeritud aastasse 2017 ning NASA kavatseb sellega meeskondi kosmosse viima hakata juba 2021. aastal.
SLS-i kõige suurem kehastus peaks olema 117 meetri kõrgune ning suutma orbiidile toimetada 130-tonnise lasti. Raketi ülaetapi vesinikupaak on samuti suur — 11,15 meetrit kõrge ja 8,5 meetrit lai. Nii kujuneks konstruktsiooni mahuks 495 kuupmeetrit — umbes sama palju, kui mahutab kahekorruseline eramu. See oleks oluliselt suurem kui rahvusvahelise kosmosejaama ISS ainult 4,5 meetri laiustest moodulitest kokku pandud avakosmose-elujaam, selgitas tehnoloogiakontserni Gray Research, Inc. juures töötav insener Brand Griffin.
Seetõttu nõuaks Skylab II paigaldamine ja haldamine ka suhteliselt vähe raketistarte, lisas Griffin. Olemasoleva SLS-rakettide tootmise taristuga arvestades tähendaks see kokkuvõttes suurt kokkuhoidu, mis nüüdis-majanduskliimas on peamine müügiargument. Griffin võrdles kogu kontseptsiooni algupärase kosmosejaamaga Skylab, mis asutati NASA Apollo-programmi buumiaastatele järgnenud eelarvekärbete ajajärgul.
Griffini ja kolleegide kava kohaselt peaks Skylab II hakkama paiknema Maad ja Päikest ühendaval sirgel Maast teisel pool, Kuu taga, ligikaudu 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel gravitatsiooniliselt stabiilses piirkonnas, mida nimetatakse Lagrange’i-punktiks L2.
Mis on Lagrange'i punktid?
L1 punkt asub Maad ja Päikest ühendaval sirgel, nende taevakehade vahel. See on punkt, kus Maa külgetõmbejõud on võrdne Päikese külgetõmbe jõuga ning seetõttu on ta ainus L-punkt, mis eksisteeriks ka statsionaarses süsteemis (ehk süsteemis, kus orbitaalset liikumist ei toimuks). L1 punkt asub Maa-Päike süsteemis ligikaudu 1,5 miljonit kilomeetrit Maast Päikese pool ning on ebastabiilne L-punkt ehk sinna on satelliidi või mõne muu keha paigale jätmine üsna keeruline, kirjutatakse Vikipeedias.
L2 punkt paikneb Maad ja Päikest ühendaval sirgel Maast teisel pool, ligikaudu 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel. L2 punkt asetseb kohas, kus kehale mõjuvad tsentrifugaaljõud on tasakaalus kahe massiivse keha (Maa ja Päike) summaarse külgetõmbejõuga. Päike-Maa süsteemis olev L2 punkt on hea koht kosmoseobservatooriumite paigutamiseks, sest sinna paigutatud sond säilitab Maa ja Päikese suhtes oma asukoha ning on seetõttu paremini kaitstud päiksekiirguste eest.
L3 punkt asub asub Maad ja Päikest ühendaval sirgel Päikesest nii-öelda tagapool ehk see on ainus Lagrange'i punkt, mida Maalt näha ei saa. Analoogiliselt L2 punktile asetseb see punkt kohas, kus kehale mõjuvad tsentrifugaaljõud on tasakaalus Maa ja Päikese summaarse külgetõmbejõuga.
Punktid L4 ja L5 paiknevad Maa–Päike süsteemis Maaga samal orbiidil. L4 punkt asub Maast 60 kraadi eespool ning L5 60 kraadi tagapool. L4 ja L5 on ainsad stabiilsed punktid. Need punktid on tasakaalus seetõttu, et punktide L4 ja L5 kaugused põhiliste kehadeni on võrdsed.
