Mu identiteet on vaikselt jagunenud terve Euroopa peale laiali. Tegelikult see on see mida ma tänavatel ja poodides ütlen küsimuse peale "You from?", kirjutab Renee Altrov Photopointi ajaveebis.

Sest kui ma ütlen "From Estonia", siis nad teevad küll näo nagu teaksid kus see on, aga on selgelt näha, et ei tea ja neid tegelikult ei huvita ka. Neid huvitab ainult see, kui palju ma osta suudan.

Mu esimese päeva turisti lõks hakkab vaikselt läbi saama, nüüd võin natuke seletada skeemi tagamaid.

Maagilised nullid ja paketiturist

Jõudsin siis öösel kell 3 New Delhisse, võtsin takso Paharganj linnaossa (see on linnaosa kus leiavad paljud seljakotituristid omale odava hotelli ja saavad nautida rikkalikku tänavakultuuri).

Tee peal astusime läbi turismiinfost, lootsin, et saan rongipileteid osta nende kaudu (muidu välismaalasel on väga keeruline, kui mitte isegi võimatu, pileteid saada).

Sõbralik teenindaja ärkas oma toolilt üles ja hakkas mulle pakkumisi tegema. Pakkus, et ma võtaks terve viiepäevase paketi, mis sisaldas hotelle, personaalset autojuhti ja lõpuks neid rongipileteid mida ma vajasin. "I give you three numbers, one is deluxe, one is comfort and one is budget trip".

Deluxe-paketi hind oli 3400 ruupiat (50 euri). Lisas väga selgelt, et kui sa alla kirjutad, siis tagasipääsu ei ole ja kui sa loobud, siis raha tagasi ei saa.

Hind oli väga-väga odav. Unise pea ja oma blondi mõistusega muidugi ei saanudki aru, kui võimatu tegelikult see hind on. Kirjutasin alla deluxe-paketile. Jõime teed, ajasime sõbralikku juttu ja kui tagasi paberite juurde läksime, siis oli järsku see hind 34000 ruupiat. Üks null oli eikusagilt juurde tekkinud.

Mina tagasihoidlik mees kohe arvasin, et nägin alguses valesti. Ja nii saigi minust Paketiturist. Muidugi oli see keeruline olukord, kuna kohe tervet raha võtta ei olnud, telefon ei tööta, pangakaardid ei tööta. Keeruline.

Nüüdseks olen näinud kõiki monumente, India väravaid, igasuguseid losse ja kõike muud, mida iga teine turist Indias vaatamas käib. Otsustasin kiirelt, et ma üritan võtta sellest kõike, mida võtta annab, ja mitte lasta ennast alla viia.

Fotod: Renee Altrov, blog.photopoint.ee

Vaesus

Teisel päeval sõitsin oma autojuhiga 450 km Delhist Jaipurisse. See oli väga veider kogemus. Istud seal konditsioneeriga autos ja vaatad, kuidas vaesematest vaesemad inimesed akna taga raha küsivad.

Aga teisalt selline pikk autosõit näitas väga täpselt, mis toimub suurlinnade äärealadel, kuhu tavaliselt turistid ei satu. Nendes piirkondades käib see õige India elu.

Iga kilomeetriga näed rohkem inimesi kui Eestis näeb läbi terve Tallinna sõites. Elatakse alla igasugust vaesuse piiri. Kuid miski on selle kõige juures ka tohutult ilus. Näed, millise armastuse ja hoolega emad lapsi hoiavad ja kuidas inimesed naeratavad üksteisele, vaatamata kõigele sellele viletsusele mis neid ümbritseb.

Kuulsin, et näiteks Mumbai äärelinnadesse kolib iga nädal umbes 5000 inimest elama. Kõik tulevad linna seda nii-öelda õnne otsima.

Nagu kaks tilka vett

See on äge, et iga kord, kui ma reisin, siis ma kohtan inimesi, kes oma välimuselt meenutavad mõnda sõpra Eestist. Ja kui nendega natuke aega veeta, siis hakkan isegi nägema sarnaseid iseloomujooni.

Seekord oli üks kolmene grupp Stockholmist, kus üks kutt meenutas Jon Mikiveri (Jon, Eestisse tulen ,siis näitan pilti su teisikust). Siis kohtasin veel paari kutti Saksamaalt, kõik nad olid sealtsamast kontorist samasuguse pakettreisi endale saanud.

Reisi sihtkohad on New Delhi - Jaipur - Agra.

Fotod: Renee Altrov, blog.photopoint.ee

Sex enjoy

Täna jõudsin Agrasse. Pärast mitmetunnist veenmist ei saanud autojuht ikka aru, et ma ei taha teepeal läbi astuda bordellist. "Why you dont want sex enjoy, you young person, you should like sex enjoy"... Mitu tundi üritasin seletada, et ei soovi minna sinna, aga viis ikkagi ainult vaatama.

See nii-öelda bordell oli ühe viadukti all ja koosnes lihtsalt nelja bambuse peale pandud katusest ja mitmetest voodiasemetest. Need prostituudid, kui neid saab nii nimetada, olid kõik 9-10 aastased India tüdrukud. Üks "sex enjoy" maksab 200-500 ruupiat ehk umbes 3-7 eurot.

See oli jõhker vaatepilt. Ei kujutaks ettegi kuskil silla all prahihunnikus mingit 9 aastast tüdrukut nautimas. Aga autojuht ütles, et kõik turistid, keda ta veab, käivad seal neid tüdrukuid nautimas. Et just neli päeva tagasi sõitis ta sealt läbi koos 80-aastase Itaallasest ahelsuitsetajaga, kes "sex enjoys" kolm korda järjest neid neiusid.

Reality check!

Fotod: Renee Altrov, blog.photopoint.ee

Homme hommikul lähen vaatan siis ka selle kurikuulsa Taj Mahali ära, aga üritan teid sellistest asjadest siin säästa. Õhtul siis istun rongile ja sõidan 36 tundi ja 3000 km lõunasse. Randa. Valgete hipide juurde ning kaluriküladesse pildistama.

Pildistamise kohapealt ei ole praegu veel väga hästi läinud. Alguses oli vaja sisse elada natuke ja nüüd olen koguaeg autos istunud ja monumente passinud, nendest väga ei ole viitsinud pilti teha. Sõidan lõunasse, linnadest eemale ja hakkan keskenduma korralikult pildistamisele.