Eesti on praegu oluliselt haavatavam kui oli 1940. aastal

Eesti Vabariik on 95-aastane, järjepidevus pole katkenud, seega on ka üsna meelevaldne rääkida esimesest või teisest vabariigist. Kui põhiseadusi lugeda, oleks praegu hoopis neljas Eesti Vabariik. Ja venekeelse valitsemise ning sõjalise okupatsiooni all olnud Eesti NSV nende hulka siiski ei mahu: 1990. aastate alguse “kolmanda vabariigi” debatt on tänaseks unustatud.

Ka priius on olnud suhteline – 1918. aasta veedeti Saksa okupatsiooniarmee marsisammu all, 1918-1919 kulus punaarmee välja tõrjumisele, 1939-1940 oli aga osa Eestist juba Punaarmee kontrolli all. Sama probleem 1991-1994 – kuidas saada Eestist välja siin baseerunud Nõukogude armee – ikka üsna alandavate juulilepetega, kusjuures Petserimaa on jäänudki Venemaa võimu alla. Ja Eesti on 2004. aastast alates Euroopa Liidu liige – suurte majandusraskuste ajal on Euroopa Liit andnud lisastabiilsust, kuid euroala teiste riikide populism on sünnitanud ka uusi ohtusid.

Eesti riigi katastroof 1940. aastal, nagu ka majanduslik ohustatus nüüd, on olnud seotud ennekõike rahvusvaheliste sündmustega. Ükspuha millise kursi ka Eesti oleks valinud, oleks Teine maailmasõda ja 2009. aasta üleilmne majanduslangus ikka Eestit tabanud. 1920. aastate naiivsed plaanid üleilmseks desarmeeerimiseks ei andnud tulemusi, nüüd kuuluvus NATO-sse ja Euroopa Liitu annab noorele riigile siiski märksa kindlamaid garantiisid.

Eesti sõdur on vapper nagu toonagi, aga 1940. aastal oli Eesti armee varustatud tankide, sõjalennukite, isegi allveelaevadega – kuigi osa neist oli 1940. aastaks vananenud, siis praegu pole meil neist praktiliselt ühtki. Riigi kaitsevõime täna võib tunduda kehvemgi kui oli siis. Kuid nagu teame, sattus kogu see relvastus 1941. aastaks Punaarmee käsutusse. Debatt, kas tollal oleks pidanud sõjaliselt vastu hakkama on igikestev, aga targemaks meid küll ei tee.

Relvastuse uuendamine on kulukas, ja vaesed riigid vajavad selleks suurematki jõupingutust kui suured. Veelgi kallim oleks olnud enne 1940. aastat kaitserajatiste rajamine piirile, sarnaselt Soome Mannerheimi liini või Prantsuse Maginot-liiniga. Eesti ei omanud 1940. aastaks ligilähedaltki võrreldavaid kaitserajatisi. Seega, võimalik vastuhakk Punaarmeele 1939-1940 oleks olnud ka oluliselt raskem. Paraku nagu me teame, ka Mannerheimi liin ja Maginot murdusid.

Eesti demokraatia elujõud oli suur – 1920-1934 nähti küll sagedasi valitsusvahetusi, aga tegelikult ju tõsist parlamentarismikriisi ei olnudki – paraku hakati väliste eeskujude põhjal ka siin demokraatias kahtlema. Sisemine kriis Eestis algas pihta sellest, kui riik hakkas pingeliselt põhiseadust ümber tegema – järgnes vihane võitlus, millele lahendusena kehtestati vaikiv ajastu. Sellest hetkest alates kehtis aga sügav usalduskriis valitsuse ja ka suure osa armee vahel, rääkimata valijatest. Pregune Eesti põhiseadusdebatt meenutab liigagi palju 1931. aastat.

Populism murrab peale, kord paremalt, kord vasakult, aga demokraatia aluste kallale minek on enam kui riskantne. Kui Eesti riik 1918. aastal loodi, oli terve hulk kaasmaalasi, enamlasi, kes vihaselt hakkasid seda riiki likvideerima, kuus aastat hiljem nende raev küll suure läbikukkumisega ammendus. 1930. aastatel kasvanud põlvkond oli harjunud juba omariiklusega, ja sõimu selle riigi vastu kostis oluliselt vähem kui on kuulda täna. Siin on selgelt näha, et kui oma riiki sõjaga kätte ei võideta, kestab pidev kahtlemine valitud kursi õigsuses. Oma riik kehtestub alles siis, kui kaob nostalgia eelnenud perioodi järele.

Majanduslikult oli Eesti 1940. aastaks veel agraarmaa – kuigi mõned peavad seda igandiks, tagas see rahvastiku võime ise ennast ära toita. Täna, kui maakohad rahvast tühjaks voolavad, oleme me märksa haavatavamad. Eesti on täna palju seotum maailmamajandusega kui toona, aga jälle – 1929. aasta majanduskriis jõudis Eestisse peaaegu sama rängalt kui 2008-2009 oma. Aga 21. sajandi majandust 19. sajandi põhimõtetega enam ei ehita. Majanduslik heaolu tuleb saavutada juba uutel tingimustel.

1939. aastal oli võimalik sõita rongiga Roomast Tallinna, Eestil oli otseühendus Euroopaga. Täna on Leedu-Poola piiril tõeline kitsaskoht - Rail Baltic on siiani vaid suur unistus. Vähemalt Läänemeri on praegu vaba meri.

Idapiiri taga on meil peaaegu sama intriigitsev ja militaarne Venemaa kui oli 1940. aastal, ja kuigi sealne riigikord pole praegu nii totalitaarne, sundis 2008. aasta Gruusia sõda seda ohtu ka endiselt tõsiselt võtma. Ei põhjast, ei läänest, ei lõunast ole olnud näha sõjalist ohtu Eestile. Euroopa Liit on küll bürokraatlik monstrum, aga on meid omaks võtnud, seda ei saa kohe kuidagi võrrelda totalitaarse Natsi-Saksamaaga 1939. aastast.

Seega, liitlasi on meil täna rohkem kui oli 1940. aastal, aga paistab, et meie riik on isegi haavatavam kui siis.