Kuidas on Colosseum ajahambale nii hästi vastu pidanud?

Ehitised nagu Panthenon ja Colosseum (pildil) on ajahambale peaaegu 2000 aastat vastu pannud. Seda hoolimata peaaegu igasugusest hoolduse puudumisest.

Nende ehitiste püsimise saladus peitub Rooma-aegse tsemendi koostises, selgitab ajakiri Imeline Ajalugu.

Tänapäeva betoonehitised hakkavad kulumismärke näitama reeglina umbes 20 aastat pärast püstitamist, kuid roomlaste betooni sisse segatud vulkaaniline tuhk andis sellele fenomenaalse vastupidavuse.

Roomlased hakkasid betooni valmistama umbes 150. aastal eKr ja kasutasid selles erinevat vulkaanilist tuhka.

Ajapikku said nad targemaks ja hakkasid sideainena kasutama vaid ränihapperikast vulkaanilist tuhka putsolaani (it k pozzolana rossa ehk Pozzuoli punane), mis pärines umbes 20 kilomeetri kauguselt Roomast. See tuhk andis kõige vastupidavama ja tugevama betooni.

Teadlased on putsolaantsementi uurinud ja jõudnud järeldusele, et selle eriline mineraalne koostis aeglustas betooni lagunemist. Selle putsolaani ei saanud aga kasutada vette rajatavate ehitiste puhul, kuna soolane merevesi lagundas materjali kergesti.

Mereveega kokku puutuvate rajatiste jaoks kasutasid roomlased Napoli lahe vulkaanilise tuha lademetest pärinevat putsolaani (lad k pulvis puteolanus), mis kaitses betooni soolase merevee eest.

Roomlased transportisid seda tuhka tonnide viisi kogu Vahemere piirkonda, kus seda kasutati sadamate ehituses.

Teadlased on leidnud Napoli lahe tuhka ehitistest Egiptuses, Türgis ja Israelis. Rooma riigi langemisega 476. aastal ununes ka tsemendi retsept.

Tänapäevase betooni leiutas alles 1756. aastal John Smeaton.