Kes ta oli: Püha Patrick - kõigi iirlaste lemmik
Eestlased teavad kedagi Albertit, kes oli kõike muud kui pühak. Kuid iirlaste suhe katoliiklusse on hoopis teine. Ja ütle nüüd, et üks mees ei suuda mägesid liigutada. Püha Patrick pani terve saare oma taktis liikuma, seejuures ka ilma mõõga ja vereta.
Kindel on kuupäev, millal ta suri - 17. märts, küll mitte aasta. Ka tema sünniaega on seega võimatu täpselt öelda. Wikipedias on levinuimate daatumitena tema eluaastateks märgitud ca 387-ca 460. See, et ta tegelikult elas ja tegutses, küll kahtlust ei vääri, sest säilinud on kaks ladinakeelset kirja, mida võib pidada tema enda kirjutatuks. Segadust tekitab hoopis see, et hilisemates pärimustes on tema elulugu aetud segi ühe teise Patrickuga, kes oli olnud šotlaste apostliks, ja Palladiusega, kes kuulutas kristluse sõnumit Iirimaal juba enne Patrickut.
Ühes kirjadest, mida teatakse pealkirja all Confessio, on ta ise oma päritolule valgust heitnud. Tema isa Calpornius oli olnud vaimulik, ka tema vanaisa Potitus oli olnud preester. Kui ta sündis, olid Britannia saarel veel Rooma leegionid ja tema sünnikoht Banna Venta Berniae võiks viidata ka sellele, et ta on sündinud roomaaageses turuasulas, mida oletamisi on seostatud Cumbrias asuva Ravenglassiga.
Kui Patrick oli 16-aastane, oli ta sattunud röövlite küüsi, kes vedasid ta orjana Iirimaale. Seal oli ta kuus aastat karjapoisiks. Ta ise on meenutanud, et vangistuses muutus tema usk järjest tugevamaks, kuni ta kuulis häält, mis teatas, et laev oootab. Niisiis oli ta rännanud Iirimaa teise otsa, kus leidiski laeva ja pärast pikemaid seiklusi jõudis koju tagasi.
Mõni aasta hiljem oli Patrick saanud uue nägemuse - iirlased olla kutsunud teda enda keskel kõndima. Ja ta läks tagasi - hakates ristima tuhandeid inimesi, sh rikkaid perenaisi, ka kuningate poegi, keeldudes kingitustest, kuid jagades ise kingitusi, et mitte öelda meelehead. Üks maapärane asi, millega ta püha kolmainsust seletas oli kolmeharuline ristikuleht. Ja lisaks paganatele olevat ta Iirimaalt välja kihutanud ka maod. Kui muidugi madusid seal üldse olnud ongi - igatahes mingit viikingistiilis paganate põgenikulainet Iirimaalt me ei näe. Välismaalasena polnud ta olukord kerge, ta on ise kirjeldanud, kuidas ta on korralikult peksa saanud, teda on üleni paljaks röövitud, korra isegi ahelatesse pandud, et hukkamist oodata.
Üks kuningatest, kelle peale ta tõsiselt vihastas, oli Coroticus, kes juba kristlasena oli käinud röövretkel ja toonud vana kombe järgi orje kaasa. Ilmselt oli tegemist Alt Cluti kuninga Certicuga.
Veel enne 1942. aastat oli levinud arvamus, et Patrick oli surnud aastal 420. Siis tuli aga välja üks autor, kes väitis, et legendides on segi aetud Palladius ja Patrick, ja Patrick tegutses mõni aeg hiljem. Keskaegsetele annaalidele tuginedes on Patricku surma-aastana märgitud ka 493, isegi 553, kuna piktide käänutaja Columba olevat tema põrmu ümber matnud. Aga nüüd on levinuimaks daatumiks 17. märts 460, ehk siis viiskümmend aastat pärast Rooma leegionide lahkumist Britanniast, kui Patricku sünnimaal oli alanud juba vihane võitlus brittide ja jüütide, anglite, sakside vahel. Iirimaal oli sel ajal teatavasti terve rida pisikesi kuningriigikesi, kes kõik omavahel rivaalitsesid, kuigi saarel oli olemas ka ühine ülemkuningas.
Iirimaa ülemkuningaks oli Lóegaire mac Néill, kes oli üritanud ka ise Patrickut tappa, aga lõpuks, kui Patrick oli ähvardanud, et ta kas hakkab kristlaseks või sureb põrguleekides, oli kuningas nõustunud ennast ristida laskma.Tõsi Iirimaa kristlusse keeramine ei olnud ühekordne samm - järgnevalt räägitakse lausa 12 apostlist, kes Iirimaad (ja ka tänast Šotimaad) käänutamas käisid.
Üks allikas väidab ka, et Patricku surnukeha matmise pärast olevat Airgialla ja Ulaidi mehed lausa tõelise lahingu maha pidanud, mis viitab, et tal oli surres Iirimaal juba tõsine järgijaskond.
Patricku surmapäevast sai suurim püha iirlaste seas alates 17. sajandist, ning kui 19. sajandi keskel algas suur iirlaste väljarändamine Ameerikasse, viidi püha ka sinna kaasa.
