Suurte sõjalaevade maailm - Sverdlov, Dzeržinski ja külm sõda

Jakov Sverdlov oli Lenini ja Stalini kolleeg, kelle nimi anti N Liidu esimesele suurele pealveelaevade seeriale. Kuigi Sverdlovi-tüüpi ristlejad ei osalenud üheski lahingus ega tulistanud vastase pihta ühtegi mürsku, ümbritseb neid hulk legende ja väljamõeldisi. Üsna iseäralikul viisil on osa neist laevadest ka Eestiga seotud.

Pärast Teise maailmasõja lõppu polnud N Liidu pealveelaevastiku olukord just kiita: enamik suurtest sõjalaevadest oli kas rivist välja löödud või siis nii viletsas seisukorras, et nende remondil polnud mõtet. Kuigi enne sõda alustatud moodsa ookeanilaevastiku loomine oli nurja läinud, polnud Stalin sellest kavatsusest loobunud. 1946. aastal kinnitati esimene sõjajärgne relvastusprogramm, mille raames kavatseti kümne aastaga ehitada 12 lennukikandjat, 4 lahingulaeva, 10 rasket ja 84 kerget ristlejat, 358 hävitajat ning 495 allveelaeva. 

Kergeristlejad telliti Leningradis asuva riikliku konstruktoribüroo nr 17 peakonstruktor Arkadi Savitševilt (1904–1983). Savitševi jaoks oli see teine sedasorti tellimus – enne Teist maailmasõda oli ta kaasa löönud Tšapajevi-tüüpi kergeristlejate projekteerimises.

Projekt 68-bis Clevelandi vastu

Kui ristleja Tšapajev oli mõeldud võitluseks brittide sõjalaevadega, siis uus projekt 68-bis pidi toime tulema USA Cleveland-tüüpi ristlejatega, mida ookeani taga ehitati kokku 27. Ameeriklaste ületrumpamiseks kaaluti algul kahte varianti, millest üks pidi kandma 152 mm suurtükke, nagu Cleveland, teine aga veelgi võimsamaid 180 mm kahureid. Kuna projekteerimine kippus venima, andis Stalin käsu suuremast kaliibrist loobuda ja keskenduda kergemale variandile. Ka laevaehitusprogrammi ennast oli vahepeal revideeritud ning nüüd otsustati ehitada ainult 25 uut tüüpi ristlejat, mis pidid kandma kuulsate parteitegelaste nimesid. Nagu ka teiste sama programmi laevade puhul oli ajapuudus nii suur, et eskiisprojekti asemel alustati kohe tehniliste jooniste koostamist.

Sverdlov kujutas endast küll sõjaeelse Tšapajevi edasiarendust, kuid gabariitidelt ja välimuse poolest oli ta üsnagi sarnane Saksa Admiral Hipper tüüpi raskeristlejatega. Nõukogude klassifikatsiooni kohaselt oli tegemist suurtükiristlejaga, mille põhirelvastuse moodustasid 152 mm kahurid. Samas ei puudunud ka sõjaeelsest projektist ülevõetud torpeedotorud (veel üks ühine omadus Hipperiga) ning võimalus miine kanda. Atlandi ookeanil tegutsemiseks suurendati kütusevaru ning ühtlasi varustati Sverdlov algusest peale radaritega.

Ristleja kere oli jaotatud kokku 23 veekindlaks sektsiooniks, kusjuures arvestuste kohaselt pidi laev pinnale jääma ka siis, kui kolm kõrvutiasuvat sektsiooni üle ujutatakse. Laevakere tugevdamiseks kasutati vööris ja ahtris põiktalastikku ning keskosas pikitalastikku. Ligi 210 meetri pikkusel ristlejal oli tervelt 154 meetri ulatuses topeltpõhi. Soomuskaitse osas oli Sverdlov Admiral Hipperist tublisti üle: pardasoomuse paksus ulatus 100 millimeetrini, vööris asus 120 mm paksune vahesein ja komandotorni kaitses 130 mm soomus.

Dzeržinski või Sverdlov?

Kergeristlejate ehitust alustati enam-vähem üheaegselt kõigis neljas N Liidu suurimas laevatehases, millest kaks asusid Leningradis, üks Musta mere äärses Nikolajevis ja üks Valge mere ääres Molotovskis (praegune Severodvinsk). Esialgu oli kavas sama seeriat ehitada ka Komsomolski laevatehases Amuuri ääres, kuid lõpuks otsustati, et vajaliku väljaõppega ehitajaid jätkub ainult N Liidu Euroopa-osa jaoks.

Uue ristleja puhul rakendati esmakordselt N Liidus elektrikeevitust, kusjuures laevakere monteeriti kokku varem valmisehitatud sektsioonidest. Õigupoolest pidi esimene alus olema Dzeržinski-nimeline, kuid juba ellingul tekkisid tema põhja suured praod, nii et osa korpusest tuli lammutada ja uuesti kokku panna. Nii saigi esimeseks hoopis 5. juulil 1950 Leningradis vettelastud Sverdlov.

1951. aasta novembrist järgmise aasta jaanuarini toimusid tema vastuvõtukatsetused Osmussaare–Pakri piirkonnas, kus parimaks kiiruseks saadi 32,69 sõlme. Relvastusse võeti Sverdlov 1952. aasta 15. mail, kuid sõjalaevastiku lipp heisati alles 31. augustil. Selle viivituse põhjustasid katsetuste käigus saadud vigastused, mis tekkisid siis, kui lained tugeva lainetusega täiskäiku arendades vööriteki üle ujutasid. Kõikidel järgnevatel Sverdlovidel otsustati pakiosa kõrgendada, kuid ka sellest polnud abi. Edaspidi soovitati ookeanil tegutsevatel ristlejatel tormise ilmaga vööripoolseid katlaid üldse mitte kasutada, sest merevesi kippus neid ventilaatorite kaudu üle ujutama.

Pärast Stalini surma toimusid N Liidu sõjalaevaehituses suured muutused. Kõigepealt kärbiti kergeristlejate arvu kahekümne üheni ning paljud pooleliolevad alused ristiti ümber poliitiliselt korrektsemate nimedega, mille seas nüüd leidus ka Vene admirale, väepealikke ja linnu. See polnud veel kõik – järgmisena võimule tulnud Nikita Hruštšovil polnud rakettrelvastuseta laevadesse usku ja nii tehti Sverdlovide ehitusele pärast neljateistkümnendana valminud Murmanskit lõpp. Teiste hulgas lammutati ka tulevane Tallinn, mis oli mais 1955 Leningradis vette lastud ning juba 70,3% ulatuses valmis ehitatud.

Visiit Inglismaale

1955. aasta oktoobris osalesid uhiuued Sverdlov ja Aleksander Suvorov Balti laevastiku juhataja admiral Arseni Golovko lipu all Portsmouthis korraldatud mereväeparaadil. See oli esimene N Liidu sõjalaevade visiit kapitalistlikkusse riiki pärast Teise maailmasõja lõppu. Enne kohalejõudmist langes Sverdlovi roolisüsteem ootamatult rivist välja ning enne käsitsijuhtimisele üleminekut tegi ta mitu kummalist manöövrit. Seda nähes jõudsid mitu NATO mereväeeksperti järeldusele, et uutel Nõukogude ristlejatel peab olema mingi enneolematult efektiivne juhtimissüsteem.

Kuni Sverdlov Portsmouthis ankrus seisis, saadeti kaks Briti mereväe akvalangisti salaja tema põhja uurima. Tagasi jõudes teatasid nad, et ristleja vööri all on suur ümmargune ava, kus asub väljalastav propeller. Kuna Sverdlovi-tüüpi ristlejatel kruvirool tegelikult puudus, on nende sukeldujate nägemisvõime arvel tagantjärele palju nalja tehtud. Samas ei saa välistada, et pilkases pimeduses tegutsedes sattusid britid hoopis ristleja hüdrolokaatori peale, mis oli Portsmouthis viibimise ajaks sisse tõmmatud.

Täiesti uskumatu tundus NATO ekspertidele seegi, et uutel Nõukogude ristlejatel polnud kusagil ühtegi raketti. Norman Polmar, üks tolle aja kuulsamaid N Liidu sõjalaevastiku asjatundjaid, oletas, et Sverdlovide pealisehitus on kiiresti muudetava kujuga nagu transformer ja õhutõrjeks määratud raketid on selle sees peidus.

Tegelikult alustati katseid seda tüüpi ristlejaid rakettidega relvastada alles järgmisel aastal ning need polnud kuigi edukad. Ristleja Admiral Nahhimovi pardal katsetati 1956. aasta kevadel Mustal merel turboreaktiivmootoriga tiibrakette KSS, mille lennukaugus oli 43 kilomeetrit. Järgmisel aastal asendati ristlejal Džerzinski üks kahuritorn õhutõrjerakettide V-753 stardiseadmega. Kümne varuraketi äramahutamiseks tuli kogu ahtripoolne pealisehitus ümber ehitada ning selle all olevasse soomustekki suur auk lõigata. Kuna startivad raketid kippusid oma emalaeva vigastama ning nende vedelkütust oli merel raske säilitada, tuli ka sellest variandist loobuda.

Veel kaks ristlejat, Admiral Senjavin ja Ždanov ehitati ümber „ujuvateks komandopunktideks”, millel ahtripoolsed kahuritornid (Ždanovi puhul ainult üks) asendati õhutõrjerakettide Ossa (NATO tähistus SA-8 „Gecko”) stardiseadmega ning ahtritekile lisati maandumisplats allveetõrjehelikopteri Kamov Ka-25 jaoks. Õhutõrjerelvastust tugevdati täiendavalt 30 mm automaatkahuritega AK-230.

Ujuv vangla, märklaud ja muuseumlaev

Kuigi Sverdlovi-tüüpi ristlejad lahingus ei osalenud, võis neid külma sõja ajal kohata kõikjal, kus olukord kippus kuumaks muutuma. Kuuba kriisi ajal (1962) sai Põhjalaevastikku kuuluv Admiral Ušakov käsu toetada N Liidu kaubalaevu, mis sellele saarele sõjamoona vedasid. Aleksander Nevski käis koguni kaks korda (juulis 1961 ja veebruaris 1972) Põhja-Atlandil, et abistada seal avarii teinud aatomiallveelaeva K-19. Oktjabrskaja Revoljutsija sai samalaadse ülesande oktoobris 1981, kui diiselallveelaev S-363 Läänemerel patrullides Karlskrona mereväebaasi lähedal madalikule sattus, kuid erinevalt Nevskist sai tema komanör loa vajaduse korral relvi kasutada.

Juba 1955. aastal kavatses Hruštšov kõik valmisehitatud Sverdlovid Novaja Zemlja tuumakatsetuse käigus põhja lasta ning vähemalt ühe eksemplari osas oleks tema soov tagantjärele peaaegu täide läinud.

1961. aasta juunis kasutati mitu korda ümberehitatud Admiral Nahhimovit Sevastoopoli lähedal tiibraketi KSŠtš (SS-N-1 „Scrubber”) märklauana. Kuigi lõhkepea puudus, rebis rakett ristleja pardasse 15 ruutmeetri suuruse augu ning selle mootor süütas võimsa tulekahju, mis õnnestus alles 12 tunni pärast kustutada.

1963. aastal müüdi seni Balti laevastikku kuulunud Ordžonikidze Indoneesiale, kus ta sai uue nime IRIAN (lühend hüüdlausest „Maha Hollandi imperialistid!”). Pärast võimuvahetust kasutati sama alust ujuva vanglana, kus hoiti kohaliku kommunistliku partei liikmeid. 1972. aastal võeti IRIAN relvastusest maha ning lammutati Taiwanil.

Kaheksa Sverdlovi müüdi 1990. aastate algul sõbralikule Indiale, kus nad vanarauaks lammutati. Kohale jõudis küll ainult seitse ristlejat, sest Murmansk sattus Norra vetes tormi kätte ja läks madalas vees põhja. Praeguseni on alles ainult Mihhail Kutuzov, mis seisab alates 2001. aastast muuseumlaevana Novorossiiskis.