Osas Euroopast ikka veel kasutatud vanast, juuliuse kalendrist oli Rootsi siis päeva võrra ees, mujal maailmas kasutatud (ja nüüdseks üle maailma kasutatatavast) gregooriuse kalendrist oldi ometigi veel kümme päeva maas. Viga, mis Rootsi kalendrisse tekkis, ei olnud just juhuslik.

Juuliuse kalendris, mille Rooma diktaator Julius Caesar 45. aastal enne meie ajaarvamist kehtestas, oli arvestatud küll veidi enam kui 365-päevase päikeseaastaga, millele tuli aeg ajalt lisapäevi lisada, aga ometigi oli juba 16. sajandiks selge, et kalender on kümme päeva tegelikust päikesetsüklist maas. 1582. aastal kehtestati katoliiklikus maailmas gregooriuse kalender (paavst Gregorius XIII poolt), millega protestantlik maailm esialgu ei ühinenud. Ja sellest tekkis suuremat sorti kalendrisegadus Euroopas.

1699. aastal otsustas Rootsi gregooriuse kalendrile lõpuks üle minna, aga teha seda järk-järgult, enne aastat 1740 iga nelja aasta tagant ühe päeva võrra ette hüpates. Kuid kohe selle reformi juurutamise järel tuli kaela suur Põhjasõda Venemaa, Taani, Poola ja Saksimaaga. Ja kalendrireform ununes.

1712. aastal otsustas Rootsi naasta juuliuse kalendrisse, tekitades üheks korraks kuupäevana 30. veebruari. Alles 1753. aastal läks Rootsi lõplikult gregooriuse kalendrile üle, hüpates sedapuhku 11 päeva edasi - 17. veebruarile järgnes seal 1. märts. Eestit need sammud enam ei puudutanud.

1710. aastal läks Eesti  Vene võimu alla sattudes tagasi juuliuse kalendrisse, ja siin suudeti ammune viga kalendris parandada alles 1918. aastal - kui ka meie lõpuks gregooriuse kalendrisse astusime - siis juba 13-päevase hüppega - veebruar algas 1. asemel 14. kuupäevaga. Jälle oli tegemist murranguaastaga. Eesti iseseisvumine 24. veebruaril 1918 saabus juba uue kalendri järgi.