Iseseisvuspäeva paraadid 1919. ja 1992. aastal olid mitmes mõttes sarnased
Laitmatu rivisamm, tasemel varustus ja atraktiivne rasketehnika polnud selle pidupäeva tähistamisel veel nii iseenesestmõistetavad kui tänapäeval, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Traditsioon tähistada riiklikult ja riigikaitseliselt olulisi sündmusi ja tähtpäevi sõjaväeparaadidega on juba mitusada aastat vana.
Sõdurite rivisammu ja varustuse pidulik demonstratsioon võidakse korraldada näiteks väeosa siseselt noorsõdurite baasväljaõppekursuse lõpetamise puhul.
Kõige rohkem tähelepanu ja vastukaja saavad tavaliselt siiski sõjaväeparaadid, mis viiakse läbi riiklikult oluliste tähtpäevade puhul, eri väeosade osavõtul, enamasti pealinnas ja laia pealtvaatajaskonna ees.
Tänapäeva Eesti kaks traditsioonilist sõjaväeparaadi - iseseisvuspäeval veebruaris ja võidupühal peetav juunis - köidavad tavapäraselt palju publikut ja võetakse soojalt vastu.
Eesti Vabariigi aastapäeva lähenedes on ehk aga sobilik heita korraks pilk ajalukku, Eesti oma sõjaväeparaadide sünni ja taassünni aega.
Esimene paraad
Esimene Eesti Vabariigi aastapäevaparaad peeti juba 24. veebruaril 1919. aastal, ehk vaid aasta pärast iseseisvuse väljakuulutamist.
Noore riigi olukord oli raske. Maailmasõda oli küll eelmisel sügisel lõppenud ning endised vaenupooled istusid Pariisis koos rahukõneluste laua taga, kuid paljude maade, nii ka Eesti jaoks, polnud sõdimine veel läbi.
Värskelt saavutatud vabadust tuli kaitsta neljandat kuud käivas Vabadussõjas. Kuigi veebruari alguseks olid Nõukogude Venemaa väed Eesti rahvuspiiridest välja tõrjutud, ei saanud sõja lõpptulemuses ja selle üksikasjades ilmselt kellelgi veel täit kindlust olla.
Sõja-aastad olid kaasa toonud majandusliku laose, mille tulemusel ja kommunistide õhutusel Saaremaal puhkenud mäss oli alles äsja maha surutud.
Sellises olukorras jõudiski kätte 24. veebruar 1919. Eesti iseseisvuse auks peeti sel päeval paraade mitmel pool, kuid suurim neist leidis aset keskpäeval Tallinnas, Vabaduse väljakul (tollase nimega Peetri platsil).
Ilm pealinnas oli selge ja päikesepaisteline, kuigi tuuline ja jahe. Kaasaegsete tähelepanekute kohaselt oli Eesti Vabariigi esimese aastapäeva paraadi tulnud jälgima väga suur ja pidulikus meeleolus rahvahulk.
Nii riigijuhtidele ja aukülalistele ette nähtud sektoris kui ka pealtvaatajate hulgas oli lehvimas väga palju sinimustvalgeid lippe. Paraadil olid rivis relvajõudude esindajad (Kaitseliit, Kalevlaste Maleva, ratsaväelased, mereväelased jt) kui ka tsiviilisikud (tuletõrjujad, seltside esindajad, kooliõpilased).
Kõnedega esinesid pea- ja sõjaminister Konstantin Päts, Soome riigitegelane ja Eesti-sõber Oskari Wilho Louhivuori ning sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner.
Kõnede vahele mängisid orkestrid hümni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" – mis tollal veel ametlikult kinnitamata oli - ja kohalviibivate Soome esindajate auks "Porilaste marssi".
Enamik üritust kajastanud ajakirjanikest pidas muuhulgas vajalikuks oma reportaažis ära mainida ka platsi keskel trooninud Vene keiser Peeter Esimese ausammast (asus seal 1910-1922), tsaarivõimu sümbolit.
Reporterid hindasid, et Peeter nüüd "ennast sugugi enam kodus ei tunne olevat" ja et väljak nüüdsest veel kindlamalt kohaliku rahva ja kohaliku võimu päralt olema pidi kui seni.
Taasiseseisvunud Eesti esimene paraad
Taasiseseisvunud Eesti esimene kaitsejõudude paraad peeti 24. veebruaril 1992. aastal, Eesti Vabariigi väljakuulutamise 74. aastapäeval, mil iseseisvuse faktilisest taastamisest oli möödas vaid pool aastat.
Käimasolev ajajärk oli sama murranguline kui kolmveerand sajandit varem. Külma sõja lõppemine ja Nõukogude hiigelriigi lagunemine oli sisse juhatanud uue ajastu.
Milliseks see aga täpselt kujunema pidi, polnud veel kellelgi aimu. Endises Jugoslaavias ja Kaukaasias oli käimas sõda. Eestis olid endiselt sees Vene väed ja kehtis Nõukogude rubla. Võimustruktuurid olid alles üleminekujärgus - Riigikogu ja presidendi valimisteni jäi veel pool aastat.
Nagu kolmveerand sajandit tagasi, valitses ka nüüd suur majanduslik kitsikus. Kaubapuudust reguleeriti talongisüsteemiga. Lokkas varimajandus ja kuritegevus. 1992. aasta talvel esines pidevate metallivarguste tõttu lausa seisakuid elektrirongiliikluses.
Spordisõprade tuju ei suutnud palju tõsta ka Eesti olümpiavõistlejad - esmakordselt pärast poole sajandi pikkust pausi Albertville'i taliolümpial taas Eesti värvides esinenud sportlased ei suutnud sel korral paraku koju tuua ühtegi medalit.
24. veebruaril 1992. a oli ilm Tallinnas päikesepaisteline, temperatuur nulli kraadi ringis.
Kell 10 alanud paraadi oli tulnud jälgima väga palju pealtvaatajaid - nende hulka võrreldi lausa mõne aasta taguste "laulva revolutsiooni" massiürituste publikuhulgaga. Rivis olid piirivalve, Kaitseliidu ja Kodukaitse esindajad.
Kui ranget täpsust taga ajada, siis ei saagi kõnealust sündmust tõepoolest nimetada sõjaväeparaadiks, sest Eesti Kaitsevägi oli 1992. aasta alguses alles esmases loomisjärgus: peastaap ja ohvitserikursused juba tegutsesid, kuid väeosad olid alles (taas)loomata, Kaitseväe suuruseks hinnati sadakond meest, sh kümmekond ajateenijat.
Kõik need organisatsioonid tundsid suurt puudust varustusest ja relvadest, mida enamasti saadi juhuslikult ja väikeste partiidena. See hakkab lähemal vaatlusel silma ka fotodelt.
Teistest rohkem vedas kaitseliitlastel, kes olid alles nädal varem saanud Prantsusmaalt abina 500 sõjaväevormi.
Pidulikuks tseremooniaks sobilike sõjariistade puudus lahendati aga sel teel, et paraadile tuldi hoopis relvadeta. Relvastatud olid vaid liputoimkonnad ja liinurid.
Materiaalseid muresid tasakaalustas mõnevõrra meeste suur hulk - paraadist osavõtjaid oli kokku ligi 1500, mis teeb selle üheks suurimaks taasiseseisvusperioodil.
Paraadi tervitas Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel, kõnega esines peaminister Tiit Vähi.
Kui ajakirjanikud küsisid hiljem paraadi juhatajalt, Kaitsejõudude Peastaabi ülema kt polkovnik (kolonel) Ants Laaneotsalt, mida ta arvab meeste rivisammust, vastas kolonel sõjameheliku otsekohesusega: "Vilets".
Kahtlemata ei jäänud see märkamata ka pealtvaatajatel. Ilmselt võtsid aga ajakirjanikud kokku üldise meeleolu, kui tõdesid, et hoolimata paraadi "tagasihoidlikkusest" andis see aimu millestki väga olulisest - oma riigi taassünnist.
