Vatikani sünnipäev ehk kuidas paavst "vangitornist" välja tuli
Paavstlus, kui rääkida rooma-katoliku kiriku juhtimisest, on elanud ajaloos üle igasuguseid järke - märterpaavstidest keda antiikses Roomas risti löödi kuni kogu maailma niiditõmbajateni, sealt aga paavsti "vangipõlvedeni" kord Avignonis, kord Roomas, kuni tänaseks tema juhitava väikseima riigini maailmas.
Vatikani linnriik sündis täna, 11. veebruaril 1929, kui paavst nõustus kirjutama alla Lateraani lepingutele Itaalia kuningriigiga. 68 aastat kestnud vägikaikavedu ühendatud Itaalia ja paavsti vahel sai otsa, sündis ülipisike linnriik Itaalia sees.
Täna on Vatikan 0,44 km2 (44 hektari) suurune iseseisev riik, kus alalisi elanikke 836, enamikus teenistujad paavsti ümber. Lisaks veel ligi kolmtuhat palgalist, enamikus Itaalia kodanikke. Suurimaks etniliseks vähemuseks itaallaste kõrval on šveitslased, paavsti turvavate kaardiväelastena. Riigipiiri pikkus on 3,2 kilomeetrit, eranditult piirnedes Itaaliaga, täpsemini Rooma linnaga. Madalaim punkt on 19, kõrgeim punkt 75 meetrit üle merepinna. Igal aastal külastab Vatikani, ennekõike sealseid muuseume ja vaatamisväärsusi ligemale viis miljonit turisti või palverändurit.
Paavst Benedictus XVI on kuni tänaseni jätkanud ka kogu katoliikliku maailma vaimset juhtimist, ehk tal on enam kui 1,2 miljardit järgijat kogu maailmas. Vatikani võib seega pidada ühtaegu nii väikseimaks kui ka üheks suurimaks riigiks maailmas.
Lateraani lepingutele, millega praegune Vatikan loodi, oli eelnenud aastakümnete pikkune patiseis, kus paavstivõim oli kuulutanud end vangiks ühendatud Itaalia sees, keeldudes seda riiki tunnustamast ja käskides ka katoliiklastel seda riiki boikoteerida.
Keskajal asus Itaalia põhjaosas teatavasti Kirikuriik, keskusega Roomas, mille pindala oli võrreldav praeguse Eestiga (44 000 km2). Itaalia ühendamise ajal Sardiinia kuningriigi külge jäi ka Kirikuriik jalgu. 27. märtsil 1861 kuulutati Rooma linn ühendatud Itaalia pealinnaks, aga Itaalial polnud jõudu, et linna enda kontrolli alla võtta, sest Prantsuse keiser Napoleon III hoidis paavstivõimu toeks seal Prantsuse garnisoni. Kirikuriik vähenes, aga jäi Roomas püsima. Paraku üheksa aastat hiljem, kui 1870. aastal algas Preisi-Prantsuse sõda, viidi Prantsuse väed Roomast minema.
Ja Itaalia väed marssisid linna. Paavst, tollal Pius IX, käskis kaardiväelastel ka vastupanu osutada ja linna hõivamise ajal 19. septembril 1870 kostis seega kolm tundi kahuritest tulistamist. Paavst kuulutas end "Vatikani vangiks" (prigioniero del Vaticano), ning loomulikult boikoteeris uusi võime. 59 aastat keeldusid paavstid Vatikanist jalga välja tõstmast, isegi Püha Peetruse väljakule ega sellele suunatud rinnatisele teda astumas ei nähtud. Ka maailmale suunatud Urbi et orbi läkitusi esitati Püha Peetruse basiilika tagumises osas paiknevalt rõdult.
Lateraani lepingud lõpetasid selle vastasseisu, kuigi täna võib parajat piinlikkust tekitada see, et lepingutele kirjutas kuningas Vittorio Emanuele III nimel alla peaminister Benito Mussolini. Paavsti, parajasti Pius XI, nimel kirjutas alla aga Vatikani kardinal-riigisekretär Pietro Gasparri.
Itaalia tunnistas katoliikluse jätkuvalt oma riigiusuks, paavst sai aga garanteeritud suveräänsuse ja neutraliteedi. Paavst tunnistas Itaalia seadusi, Itaalia maksis talle aga hüvitist. Lateraani lepingud on kinnitatud ka Itaalia konstitutsioonis, kuigi kohustus katoliiklust riigiusuks pidada kaotati lepingumuudatusega aastast 1984.
