Seni suurim päikesepuri stardib kosmosesse 2014. aastal
Enamiku kosmoseaparaatide lennu-ulatust ja tehnilisi võimalusi piirab vajadus vedada kaasas tarbitava energia allikaid. Enamasti vajavad ruumilennumasinad kuhugi jõudmiseks kütust, muutudes täiesti kasututeks (ja väga kallihinnalisteks) asteroidideks otsekohe, kui neid edasi tõuganud raketikütus ammendub.
See on ka põhjus, miks teadlased otsivad uusi ja paremaid viise kosmoserakettide pikaajalisemaks tööshoidmiseks, kuid ka kõige paremate lahenduste puhul, millega seni välja on tulnud — nagu ioonenergia-ajamid —, saab reaktsioonimass viimaks otsa.
Päikesepurje ihaldusväärsus seisnebki asjaolus, et see rakendab edasiviiva jõuna Päikese energiat ega pea seetõttu kunagi kütuse otsalõppemise tõttu peatuma, vahendab DVICE.
NASA on uurinud päikesepurjede ideid juba 1970. aastatest alates, katsetusi kosmoses on tehtud ka venelaste abil alates 1999. aastast. Siin tutvustab omi ideid Californias tegutsev firma L'Garde:
Päikesepurje põhimõttel liikuv kosmosesõiduk töötab täpselt samamoodi nagu tekstiilpurjega varustatud laev. Meresõidu-laeva tõukab edasi tuul, mis koosneb õhumolekulidest, kosmoselaeva edasiviiv „tuul“ kujutab endast aga Päikeselt lähtuvat kiirgussurvet.
Mõlemal puhul kehtib reegel, et laev liigub seda kiiremini, mida suurem on puri. Samuti on purjede paigutust reguleerides võimalik liikuda enam-vähem igas soovitud suunas. Purjelaeva ja päikesepurjeka olulisim erinevus on mastaapides: kuna Päikese kiirgussurve pole just eriti tugev, on kuhugi jõudmiseks tarvis tohutusuurt purje, kusjuures isegi vajalike mõõtmetega hiidpurje abil pole võimalik alust eriti kiiresti kiirendada.
Sellest pole siiski suurt lugu: kui kiirendada on võimalik isegi ainult üks millimeeter sekundis, tähendab see, et tosina päeva möödudes liigub päikesepurjekas juba kiirusega 3700 kilomeetrit tunnis. Ja selleks ei ole vaja kübetki kütust, vaid ainult Päikese energiat.
Tõsi, tohutusuur hiidpuri peab esialgu unistuseks jääma, küll aga kavatseb NASA läkitada järgmisel aastal kosmosesse seni kõige suurema, 1200 ruutmeetrise pinnaga, ent ainult viie mikroni paksuse ja 30 kilogrammi kaaluva päikesepurje. Kokkuvolditult pole puri suurem tavalisest nõudepesumasinast; kõige keerulisemaks väljakutseks inseneridele ongi selle tagamine, et puri kosmosesse jõudes end ise lahti rulliks.
Kui kõik sujub plaanipäraselt, peaks purjega varustatud aparaat „seilama“ Maast u kolme miljoni kilomeetri kaugusele nn esimesse Lagrange’i punkti, kus Maa külgetõmbejõud on võrdne Päikese omaga. Legendaarse ulmekirjaniku Arthur C. Clarke’i 1963. aastal ilmunud päikesepurjekate võiduajamist kirjeldava lühijutu järgi on NASA otsustanud anda projektile nime „Sunjammer“.
