Stalingradi lahing - hirmsamaid veresaunu ajaloos
Stalingradi lahing oli kõige verisem lahing Teises maailmasõjas, mis peeti 21. augustist 1942 kuni 2. veebruarini 1943 Saksa Wehrmachti ja nõukogude Punaarmee vahel. Lahingu käigus sai surma enam kui 1,5 miljonit inimest.
Operatsioon Blau
Kasutades olukorda, et Euroopas ei olnud 1942. aastal teist rinnet, võttis Saksa kindralstaap ette pealetungi Idarinde lõunaosas ning koondas sinna 2 väegruppi (umbes 900 000 meest, üle 17 000 suurtüki ja miinipilduja, 1260 tanki, 1640 lennukit), kes pidid vallutama Doni ja Kubani ala ning Kaukaasia.
Lahingu algus
Saksa väed jõudsid 23. augustist Stalingradist põhja pool Volgani, tungisid 13. september linna ja vallutasid suure osa sellest. Tänavalahingud kestsid üle nelja ja poole kuu, eriti ägedalt võideldi raudteejaama ja Mamai kurgaani pärast.
Piiramisrõnga moodustumine
19. novembril asusid Edela- ja Doni rinde ning 20 novembril Stalingradi rinde väed üldisele vastupealetungile. Löökidega loodest ja kagust Kalatši suunas piirati 23. novembriks ümber Saksa 6. armee ja osa 4. Soomusarmeest, üldjuhataja Friedrich Paulus. Saksa löök piiramisrõnga läbimurdmiseks löögiga Kotelnikovo ümbrusest Stalingradi suunas jäi pooleli.
Eestlased Stalingradi lahingus
Stalingradi lahingust võttis osa Lääne-Eestis formeeritud 36. Eesti Politseipataljon.
22. novembril 1942 sõitis pataljon Stalingradi alla Suravikino jaama, sekkudes käigult jaama lähedal toimuvasse lahingusse. Samal õhtul haigestus pataljoni ülem Julius Reinter, kes saadeti kodumaale ravile. 23. novembril määrati uueks pataljoniülemaks 3. kompanii ülem Harald Riipalu. Pataljon määrati Kampfgruppe von Stumpfeldi alluvusse. Algasid pidevad lahingud ülekaaluka vastasega Stalingradi piiramisrõnga välisküljel. Peeti ägedaid tõrjelahinguid ülesandega aeglustada Punaarmee liikumist Dnestri jõe suunal. Rinne stabiliseeriti. 31. detsembriks 1942 koondati pataljon Šahtõ linna, algasid ettevalmistused kojusõiduks. Kuu ajaga oli pataljon ära teeninud naabritest saksa üksuste suure austuse ja tunnustuse. 42 pataljoni võitlejat oli autasustatud Raudristidega. Pataljon oli kaotanud 39 meest langenutena, 97 haavatutena ja 11 oli teadmata kadunud. 6. jaanuaril 1943 alustatati tagasisõitu Eestisse.
Punaarmee ridades sõdinud Eesti Laskurkorpus sellest lahingust pääses.
Lahingu lõpp
1943. aasta jaanuari alguseks surusid NSV Liidu väed piiramisrõnga välisrinde 170-250 km eemale. 10.-26. jaanuari pealetungiga tükeldati ümberpiiratud kahte ossa, vastupanu kestis linna lõunaosas 31. jaanuarini, põhjaosas 2. veebruarini. Vangi langes Saksa poolelt 91 000 meest. Saksa sõjavangidest pöördus hiljem koju tagasi ainult umbes 6000 meest.
Kaotused
Saksamaa: 91 000 vangi langenud ja 146 300 tapetud või surnuks külmunut.
Ungari: 80 000 tapetud või vangi langenud.
Rumeenia: 160 000 tapetud või vangi langenud.
Itaalia: 25 000 tapetud ja 70 000 vangi langenud.
NSV Liit: 1 130 000 tapetud, haavatud või vangi langenud. Üle 40 000 surnud tsiviilisiku.
