Kas Eesti sõdurid lähevad nüüd appi prantslaste tagahoovi koristama?
Prantsusmaal on omad pool sajandit vanad süümepiinad Lääne-Aafrikas, aga nüüd läheb ka Eesti appi ühte Prantsuse koloniaalimpeeriumi produkti koos hoidma. Olgugi, et vaid paari ohvitseriga
Mali on üks kummaline riik, pindalaga 1,2 miljonit ruutkilomeetrit, mis loodi Prantsuse Lääne-Aafrika üsna suvalise tükeldamisega 1960. aastal. Elanikke 14,5 miljonit, pooled neist esindades rahvarühma nimega manded. Mandede Mali impeerium haaras 13.-16. sajandini enda alla ka suure osa praegusest Senegalist, Mauritaaniast, Guineast, isegi jupi Nigerist. Aga teisel poolel tänase Mali elanikest pole jälle mingit seost tollase Maliga. Ja ka 1960. aastal polnud praegusel Malil selgelt välja kujunenud identiteeti. Esialgu oli ta üldse ühendatud praeguse Senegaliga. Ja nimeks Prantsuse Sudaan.
Prantsusmaa lahkus oma kolooniatest Aafrikas kiirustades, andes igas uues riigis võimu esimesele ettejäänud ainuparteile, isegi vabu valimisi ei korraldatud. Ainus toimiv struktuur uues riigis oli armee, muu riigibürokraatia toimis nii nagu ise tahtis. Võimupartei tekitas riigi etteotsa „isakese,“ kelle eluajal siis kestis näiline stabiilsus.
NSV Liitu jäljendades sotsialismi ehitanud Modibo Keita kukutati Malis küll putšiga 1968., huntajuht Moussa Traoré aga demokratiseerumisega 1991. aastal. Aga ilmneb, et ilma diktatuurita pole nendel riikidel erilist elujõudu. Võim nõrgeneb, korruptsioon levib, sõjavägi tunneb end reedetuna ja hakkab käärima. Tuli uus mässukatse ja siis riik läks lõplikult puruks.
Endiselt loeb see, kelle käes on sõjaline jõud ja Liibüast Muammar Gaddafilt saadud relvad tegid tugevaimaks hoopis tuareegide mässuarmee MNLA, mis mullu 6. aprillil kuulutas Ida-Mali aladel välja oma Azawadi iseseisva riigi.Tõsi, järgmisena tõrjusid al-Qaidale lähedal seisvad jõud MNLA jälle osadest linnadest välja. Ja nüüd kannab tugevaim rühmitus nime Ansar Dine, koondades nii tuareege kui islamiäärmuslasi. Ja seda rühmitust nüüd prantslased lähevadki tõrjuma.
Kuigi tekkinud anarhias oleme näinud islamifanaatikute esiletõusu, on Azawadi ülestõus siiski järg eelmistele berberite-tuareegide ülestõusudele. Sealsed rühmitused Euroopas eriti pomme ei pane, kuigi üritavad likvideerida üht konkreetset riiki Aafrikas. Sõjal nende vastu pole ka otsest pistmist terrorismivastase võitlusega, ikka ja jälle püüdliku katsega hoida koos ühte suvaliselt kaardile joonistatud Aafrika riiki. Ja nüüd kavatseb Eesti olla paari ohvitseriga ka kohal, kui Prantsusmaa sama jälle üritab
Ja Prantsusmaa on olnud nende probleemidega kimpus juba 1960. aastast peale. Olles küll andnud võimu üle, on nad jätkuvalt hõivatud nende uute riikide kooshoidmisega. Mingist uuest „Afganistanist“ ei saa Malis rääkida, sest juba praegu hoiab Prantsusmaa terves reas Aafrika riikides tuhandeid sõdureid.
Prantsuse garnison on kohal näiteks ka Elevandiluurannikul (Cote d’Ivoire) ja Sudaanis Darfuris, ühtlasi tõrjumas piraate Somaalia rannikul. Nüüd siis jälle ka Malis (Opération Serval). Püsivalt on sõjaväebaasid Senegalis Dakaris, Kongos Libreville’is ja Djiboutis. Veel mõni aasta tagasi sekkusid prantslased pidevalt Tšaadi, Togo ja Kesk-Aafrika Vabariigi sisekonfliktidesse.
Ametlikuks terminiks mis neid tähistab, on Les opérations extérieures (ehk OPEX). Enne masu hoidis Prantsusmaa piiri taga 36 000 sõdurit, nüüd ehk kümme tuhat vähem, ja ilmselgelt vajavad nad uut tegevust. Liibüa kriisi sekkumine oli vägagi piiratud mahus, aga nüüd näevad võõrleegionärid ja ka muude väeliikide esindajad uut tööd siis Sahara kõrbeserval.
Pärast Alžeeria iseseisvumist (1962) on Prantsuse vägesid saadetud meretagustele operatsioonidele, kõige sagedamini just Aafrikasse, 228 korral, sõdureid on hukkunutena kaotatud "vaid" 616, enim keist Tšaadis, Liibanonis, eks-Jugoslaavias ja Afganistanis.
Tõsi, otseselt „separatismi“ vägivaldsest mahasurumisest me endises Prantsuse Aafrikas ei kuule, pigem konfliktide ajutisest vaigistmisest. Ja enamik kohalikest võimudest on niivõrd sõltuvad Prantsuse sõjalisest kohalolust, et ise kutsuvad Pariisi appi.
Ja Lääne meedia on kergesti hämmingus, sest arvates, et üks osapool sealsetes sõdades on õigem kui teine, astutakse kergesti ämbrisse.
