Arvustus: Nexus 7 tahvelarvuti – kiire, sujuv ja odav
Nexus 7 ei ole lihtsalt tahvel. See on Google'i tahvel. See annab meile võimaluse tutvuda Androidiga sellisena nagu see olema peaks ning ühtlasi on tegemist ainukese praeguse põlvkonna Nexusega, mida Eesti tarbijale pakutakse, kirjutab Kahvel.ee.
Tegelikult sai see lugu alguse juba möödunud aasta suvel, mil Google I/O nimelise konverentsi käigus avalikustati Google'i ja arvutifirma ASUS koostööna valminud pisike tahvel.
Nexus 7 lõi platsi sisuliselt puhtaks nii tehniliste näitajate kui ka hinnaga. Neljatuumalise 1,2 GHz Tegra 3 protsessori, 1 GB operatiivmälu ja 1280 x 800 resolutsiooniga varustatud aparaadi eest küsis Google üksnes 199 dollarit.
Tõsi, tegemist oli toona 8GB mudeliga, kuid tänaseks saab sama raha eest juba 16 gigabaiti mahutava, ning 249 dollariga on võimalik soetada 32 GB variant.
Karbist välja
Madal hind tähendab aga seda, et halli värvi karbist me suurt midagi ei leia – Nexus 7 ise, microUSB juhe, seinaadapter ning lühijuhend. Ja ongi kõik.
Tahvli enesega tutvudes on asi aga juba pisut põnevam. Esimese asjana jääb silma seadme tagakülg, mis pole küll päris nahast, kuid meenutab meile nii mõnegi sõiduauto salongis kasutusel olevaid materjale.
Nahasarnane kumjas pind jäljendab mõnede sõnul nahkkindaid ning kui vaadata Nexust niisuguse nurga alt, siis võib-olla on neil isegi õigus. Kergelt perforeeritud pinda on igal juhul hea käes hoida ning ühtlasi on see üks esimesi tegureid, mis teeb tahvelarvuti käeshoidmise mugavaks.
Google'i sõnul nähti suurt vaeva ka tagakülje õige kuju, eelkõige äärte ümaruse valimisega. Esikülge katab aga täielikult Corningu tugevdatud klaas, paremalt küljelt leiab helitugevuse lüliti ja lukustusnupu ning alumisest servast (kui nii võib öelda) laadimispesa ja 3,5 mm "augu".
Samuti on ekraani kohale asetatud 1,2 megapiksline kaamera, mida saab kasutada eelkõige videokõnede tegemiseks.
Õigupärast ei leiagi Nexusest eraldiseisvat rakendust, millega saaks niisama pildistada. Ilmselt on Google isegi mõistnud, et väikesest sensorist jääb fotode tegemisel vajaka.
Esiküljest rääkides ei saa me üle ega ümber mustadest äärtest, mis mõjusid esmapilgul võõralt, kuna need pole... võrdsed.
Tänaseks oleme me sellega aga harjunud ning sarnast disainikeelt näeb ka konkureerival iPad minil. Õigemini, iPadil on ekraani ääristavad mustad "ribad" õhemadki, nii et puht füüsikalisest seisukohast on juhuslikud näpuvajutused Nexus 7 puhul harvemad tekkima.
Jelly Bean
Nexus 7 puhul tähendas uus riistvara ka uut tarkvara. Olulisimaks sündmuseks värske versiooni puhul oli mõistagi "Project Butteri" lisandumine.
Lõppkasutajale tähendab see, et kavalate trikkide abil (vSync, kasutajaliidese hoidmine 60 kaadril sekundis) on Android lõpuks ometi saamas seda midagi, mis on teinud iOSi või miks ka mitte Windows Phone'i seadmed rohelisest robotist pisut erilisemaks.
Android on Nexus 7 peal sujuv. Koduekraanidel liikudes ei ole võimalik kaadrilangust täheldada, kõik on lihtsalt parem. Aga mitte ideaalne.
Paraku tähendas Jelly Bean sedagi, et sisseehitatud AOSP veebibrauser vahetati välja Chrome'i vastu. Jah, tehniliselt taibukas kasutaja leiab XDA arhiividest vajamineva APK-faili vana brauseri taastamiseks, kuid tädi Maali vaevalt niisuguse katsumuse nüüd ette võtab.
Mis siis Chrome'il häda on? Ega üldiselt nagu midagi, kuid erinevates jõudlustestides on AOSP versioonil selge edumaa vahest tuntuma veebilehitseja ees ning tavakasutuse käigus täheldasime mitmel korral, et Project Butteri sujuvus sattus Chrome'i puhul kohati küsimärgi alla.
Teine oluline uuendus on Google Now, mis sarnaselt iOSilt tuttava Siriga muudab inimkõne väga kiiresti tekstiks ning teostab seejärel veebiotsingu.
Erinevalt Sirist pääseb Now ligi aga oluliselt kogukamale andmebaasile ning oskab seeläbi sinust tihti sammu võrra ees olla. Toon näite: lauaarvutis kirjutan Google Mapsi otsingusse "Peetri Pizza Keila" ning hetke pärast kuvatakse mulle restorani asukoht kaardil. Tore. Ma ei vajuta midagi ega tee enamat peale brauseri sulgemise.
Järgmisena võtan näpu vahele juba Nexuse ning niipea kui olen avanud Google Now rakenduse, kuvatakse mulle spetsiaalne "kaart", millel on toodud sõidujuhised ja orienteeruv kohalejõudmise aeg eelpool mainitud toitlustusasutusse. Ja seda kõike ilma selleta, et oleksin otseselt väljendanud oma tahet vastava abistava info järele.
Üleüldiselt on Jelly Bean võtnud suuresti eeskuju oma eelkäijast Ice Cream Sandwichist ning teinud kasutuskogemuse märgatavalt tahutumaks ja professionaalsemaks.
Androidist on saanud operatsioonisüsteem, mis ei vaja tootjafirmade poolset abi omanäoliste kasutajaliideste abil. Seda ilmestab kas või uuenenud teadaannete ruloo, mis on ühteagu mahedamates toonides, teisalt pakub aga lisavõimalusi kiirvalikute ja suurendatavate/vähendatavate teadaannete näol.
Kasutamine
Reklaamlehel lubab Google, et 4325 mAh mahutav aku lubab kuskil kaheksatunnist kasutamist. Oma kogemuse juures tuleb tunnistada, et päris nii suurt numbrit me kätte ei saanud ning pidime leppima pigem kuuetunnise kasutusajaga.
Seadme mõõtmeid ja energiamaiast protsessorit arvestades on see tulemus mõistetav. Küll aga tuleb meil tunnistada, et akutestis pole Androidist iOSile, ja eelkõige konkureerivale iPad minile, veel vastast.
Samuti tähendab microSD pesa puudumine sedagi, et piirduda tuleb selle ruumiga, mis ostes antakse (vastavalt 16 või 32 GB).
Esimese puhul jäi meile reaalselt kasutada umbes 12 GB. Kui fotod ja muusika hoida Google'i serverites, siis on see isegi täitsa piisav. Üldjuhul vaataksime aga suurema mudeli suunas, kuna see on tuleviku mõttes kindlam valik.
Olgugi, et Jelly Bean on eelkäijast tublisti parem, on see siiski karkass — ökosüsteem, mille vaieldamatuks ja lahutamatuks osaks on rakendused. Ja siinkohal on Androidil veel ruumi tublisti kosuda.
Ma ei taha öelda, et tegemist oleks teemaga, millel on määrav tähtsus, kuid fakt on see, et tahvelarvuti mõõtudele kohandatud ja läbimõeldud kasutajaliidesega rakendusi leidub käesoleva seisuga iPadile rohkem kui mistahes Androidi tahvlile. Õnneks on asjad paremuse suunas liikumas.
Tohutu suurest kasutajaskonnast ja levikust tingituna on Android arenemas väga suure kiirusega. Sellest tulenevalt näeb sisuliselt üle päeva uusi rakendusi, mis arvestavad muuhulgas tahvelarvuti omanikega või siis ongi just nimelt sellele formaadile loodud. (Hetkel meenub tuntud uudistelugeja Flipboard või uustulija, Press.)
Samuti tegelevad mitmed arendajad olemasolevate rakenduste kaasajastamisega, tuginedes nii-öelda Holo juhistele — kogumik näpunäiteid selleks, et viia kasutajaliides kooskõlla Jelly Beani väljanägemisega.
Olgu kuidas on, kuid fakt on see, et väiksemast kureeritud valikust hoolimata on Androidil võimalik kasutada rakendusi, millest konkureerivatel platvormidel võib vaid und näha.
Sa tõsimeeli kasutad BitTorrent protokolli legaalseteks tegevusteks? Palun väga, lauaarvutitelt tuttav uTorrent on siin olemas. Või siis tohutul hulgal pisirakendusi (widgetid), millega saad oma koduekraani täpselt nii kasulikuks ja nägusaks teha, kui vaid soovid.
Kokkuvõte
Lühidalt öeldes on Nexus 7 parim Androidil põhinev n-ö seitsmetolline tahvelarvuti. See on kiire, sujuv ja mis parim - odav.
Lisaks kõigele eelpool mainitule leiab Nexusest 802.11n WiFi ja Bluetooth-ühenduse, kiirendusmõõturi, güroskoobi, mikrofoni, kompassi, GPS-mooduli ja NFC ehk lähiväljaside toe. Nõnda võid sa teha Nexusest näiteks päris oma isikliku validaatori, mille ees saad viibutada rohelist valijakaarti ja säutsuda kõigile oma hiljutistest tegevustest.
Kui see pole aga sinu jaoks tähtis, siis tea, et see 239 eurot maksev väikemees töötab ootamatult hästi nii veebisirvija, videomängija, e-lugeri kui ka väikesemõõdulise mängukonsoolina.
Hinne: 8/10
