Klassikaline kirjandus aktiveerib aju rohkem kui eneseabiraamatud

Kirjanike nagu Shakespeare ja Wordsworth teoste lugemine võib lugejat oluliselt moraliseerida ning pakkuda paremat teraapiat kui kõikvõimalikud eneseabi-õpikud, selgus inimese ajule keskendunud uurimistööst.

Liverpooli ülikooli uurijad avastasid, et taolised tõsised kirjandusteosed haaravad lugeja tähelepanu ning soodustavad endassesüüvimist, vahendab The Daily Telegraph.

Teadlased seirasid tomograafide abil vabatahtlike katsealuste ajutegevust sel ajal, kui nood lugesid klassikalist inglise kirjandust kas algupärasel kujul või intellektuaalselt vähem nõudlikus kaasajastatud vormis.

Katsetest nähtus, et proosa ja luule, mis pakkus suuremat väljakutset, tekitas ajus ka märksa rohkem elektrisignaale kui lihtsustatud versioonid.

Akadeemikud, kes uurisid katsealuste ajude aktiivsust, registreerides nende reaktsioone loetud sõnadele, märkasid, et lugejate ajurakud aktiveerusid eelkõige ebatavaliste sõnade, üllatavate fraaside ja keerulise lauseehituse peale.

Vastavad reaktsioonid vältasid kauem algsest elektrilahendusest, sundides aju tööle pingsamalt ja innustades lugemist jätkama.

Uurijad avastasid, et eriti just luule suurendas aju parempoolse poolkera aktiivsust piirkonnas, mis seondub nn autobiograafilise mäluga. See aitas lugejatel omaenda elukogemusi loetu valguses analüüsida ja ümber hinnata.

Akadeemikute osutusel tähendab see, et klassikute lugemisest on rohkem kasu kui eneseabi-kirjandusest.

"Tõsine kirjandus mõjub ajule nagu rakettkiirendi. Meie uurimus näitab, et kirjandus võib nihutada vaimseid piire ning tekitada uusi mõtteid, kujundeid ja seoseid nii noortel kui vanadel lugejatel," märkis uurimuse juures Liverpooli ülikooli magnetvõnke-tomograafiakeskuses osalenud inglise keele professor Philip Davis.

Uurijad leidsid, et luule käivitab "ümberhindamismehhanisme", ajendades lugejat iseenda kogemusi uute nurkade alt vaagima ja ümber mõtlema.

Davis loodab tulevikus tomografeerida Charles Dickensi loomingut lugevate katsealuste ajutegevust kontrollimaks, kas parandused, mida kirjanik oma proosateostesse sisse viis, põhjustavad algupärase tekstiga võrreldes aju suuremat aktiviseerumist.

Ülaloleval pildil: "Hamlet, Horatio, Marcellus ja Hamleti isa vaim", Henry Fuseli