Kaob hüljes, kaob ka inimene?
Inimesed võiksid olla imetajate ajaloo osa, aga mitte selle lõpp. Nõnda usub hülgeuurija Mart Jüssi, kes koondas väitekirja kaante vahele viimase 20 aasta uurimistöö peamised järeldused.
Tema sõnul on hülged indikaatorliik, kelle põhjal saab teha järeldusi merekeskkonnas toimuva kohta, vahendavad ERR-i teadusuudised.
Veel sadakond aastat tagasi elas Läänemeres ligi 100 000 hallhüljest. Tänaseks on nende arvukus vähenenud kolmveerandi võrra, umbkaudu 25 000 loomani. Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati maskotiks olnud viigerhülgeid on aga Eestis järele jäänud umbes tuhatkond isendit.
Kaspia meres elab praegu ligi 100 000 hüljest, ent kuna poegi sünnib järjest vähem, on selle liigi puhul olemas kõik kollapsi tunnused. Niivõrd karmi olukorra põhjustaja leidmiseks peame paraku vaatama peeglisse, kirjutab Sven Paulus Tartu Ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis.
Mart Jüssi ütleb, et soovis doktoritööga «Elu ääre peal: sisemerede hülged muutuvas kliimas» luua terviku teadmistest, mis tal on kogunenud rohkete välitööde ja pikkade aastate vältel. Selleks on mees koos venna Ivar Jüssi ja paljude teiste kolleegidega pidanud meredel trotsima nii tormi kui ka pakast.
«Olen töötanud Läänemere ja Kaspia loomadega ning võrdlevalt ka Atlandi ookeani kallastel,» lausub looduskaitse bioloog ja endine parlamendisaadik.
