Haiguste päritolu: me kõik oleme nagu kõndivad bioloogilised relvad!
Uuringud on näidanud, et loomadelt, vahendab veebiajakiri Slate.
Umbes 75 protsenti esilekerkivatest nakkushaigustest (s.t haigustest, mis on hiljuti avastatud ning millesse nakatumus kasvab või mis on tunginud uutesse geograafilistesse piirkondadesse) pärinevad loomadelt, samamoodi nagu 60 protsenti üldse kõigist teadaolevatest haigustekitajatest.
Isegi inimpopulatsioonides vabalt levivate haiguste nagu tuberkuloos, HI-viirus, leetrid ja rõuged päritolu on tihedalt seotud nakkustega, mida kannavad loomad.
Millised loomad võivad kõige tõenäolisemalt kanda zoonootilisi, s.t loomset päritolu, kuid inimesele ohtlikke nakkustüvesid?
Nahkhiired
Tänaseni ebaselgetel põhjustel on nahkhiirtel võime nakatuda väga laia valikusse viirustesse. Nahkhiired levitavad neid teistele loomaliikidele hammustuste ja sõnniku vahendusel.
Klassikaline nahkhiirtelt pärit viirushaigus on marutaud, kuid on alust arvata, et nood nahktiivalised loomakesed võivad reservuaarliikidena endas kanda ka selliseid viiruseid nagu Ebola, Marburg, Nipah, Hendra jt.
Nahkhiirtelt on leitud isegi koroonaviirust SARS ning viimasel ajal ka grippi. (Saudi Araabias ilmus hiljuti välja uus SARSi sugulastõbi, mille päritolus kahtlustatakse samuti nahkhiiri.)
Muud metsloomad
Iga loomaliik kannab endas ainulaadseid mikrobioote — looma organismi sisemuses ja selle pinnal elutseva mikrofloora ja -fauna kogumeid. Mõned neist võivad levida ka inimestele.
Linnud võivad laiali kanda mitut eri tüüpi gripiviiruseid. Metsikud veelinnud kujutavad endast kõigi teadaolevate gripiviirustüvede ülimat reservuaari. Samuti võivad linnud levitada mitmeid entsefaliidiviiruseid nagu Lääne-Niiluse palavik. Kuna paljud rändlinnuliigid läbivad väga pikki vahemaid, võivad just linnud patogeene eriti tõhusalt uutesse piirkondadesse toimetada.
Esikloomalised ehk primaadid kannavad kirevat paletti haigustekitajaid, millest osa on edukalt vallutanud ka inimeste asurkondi.
Sageli pole taoline hüpe liigilt liigile keeruline, kuna oleme ahvidega lähisuguluses. HIV on tekkinud viiruse korduval "hüppamisel" mitte-inimestest primaatidelt inimpopulatsioonidele. Tõenäoliselt on põhjuseks olnud nakatunud loomade tõurastamine ja söömine.
Uuringud on näidanud, et Aafrika ahvilihakütid nakatuvad tänase päevani jätkuvalt meie esikloomalistest sugulastelt pärinevatesse viirustesse.
Loomulikult on ka rotte ja hiiri ammugi kõikvõimalike haigustega seostatud. Rottide seljas elanud katku nakatunud kirbud levitasid mustaks surmaks nimetatud katkuepideemia peasüüdlast bakterit Yersinia pestis. Sama haigustekitajat võivad edasi anda ka muud liigid, kaasa arvatud USA edelapiirkonnas elavad märksa armsama väljanägemisega preeriakoerad.
Kariloomad ja pudulojused
Suurte kariloomade kodustamine ja muude metsikute loomade taltsutamine koduloomadeks olid inimkonna ajaloos pöördelise tähtsusega sündmused.
Asjaolu, et loomad, keda võis lüpsta, söögiks pruukida, seltsiliseks või jahile abiliseks võtta, olid nüüd käepärast, tähendas inimeste jaoks kergemini kättesaadavat toiduallikat ning varem küttimisele-korilusele kulunud aja kokkuhoidu.
Samas aga tõi see kaasa regulaarse kokkupuute pisikutega, mida nood loomad kandsid. Võimalik, et inimeste haigusena tuntud leetrid on arenenud välja sarnasest kariloomade viirusest, veiste katkust.
Veel tänapäevalgi võib inimene kokkupuutest kariloomadega nakatuda tuberkuloosi.
Kariloomakasvatus ning liha tootmine tööstuslikes mastaapides tähendavad, et sea- või loomalihast pärit haigustekitajad ei pruugi nakatada mitte ainult taluperekondi, vaid potentsiaalselt sadu või tuhandeid inimesi, kes liha või muid loomseid tooteid tarbivad.
Toidu kaudu levivatesse haigustesse nakatub Ühendriikides 76 miljonit inimest aastas; neist umbes 5000 sureb.
Ja lõppeks võivad meie väiksemad kodustatud velled nakatada meid oma haigustekitajatega, näiteks kasside parasiidiga Toxoplasma gondii (mis on eriti ohtlik rasedaile); samuti võivad nad kasuka sees koju tuua soovimatuid külalisi, näiteks kirpe ja puuke koos nende patogeenidega.
Isegi "taskuloomad" nagu hamstrid ja merisead võivad kanda potentsiaalselt surmavaid viiruseid ning oma peremehi nendesse ka nakatada.
Miks me kõik siis juba surnud pole?
Olukorras, kus nii suur hulk potentsiaalselt surmavaid mikroorganisme eri loomaliikide kehades varitseb, pole küsimus enam, kas tulevikus on oodata järjekordset uut tõugu pandeemiat, vaid millal mõni taoline täpsemalt puhkeb.
Taolised intsidendid on siiski suhteliselt haruldased. Juhtumeid, kus zoonootiline patogeen mõne inimese haigestab, tuleb ette sageli, kuid reeglina jääb nakatunud peremeesorganism ummikteeks. S.t ta ei levita nakkustekitajat järgmisele inimesele, mis on aga iga epideemia (lokaalse haiguspuhangu) või pandeemia (ülemaailmse haiguspuhangu) vallandumise eeltingimuseks.
Sellepärast on ka potentsiaalsete zoonootiliste haigustekitajate uurimine raskendatud. Paljud neist pisikutest on kandja-organismidega kohanenud ega kutsu oma "looduslikel" peremeesliikidel alati esile haigussümptomeid.
Taolises olukorras on väga keeruline prognoosida, millised mikroobid 1) sooritavad liikidevahelise hüppe edukalt; 2) kutsuvad uues peremeesorganismis (nt inimesel) esile haigushoo; ja 3) kanduvad hästi edasi uue peremeesliigi isenditele.
Praegu on vastavad ennustused väga udused, ehkki teadlased on hakanud paremini hoomama mikroobide liigirikkuse ulatust, mis annab lootust, et kunagi leitakse vastus ka küsimusele, miks mõned neist saavad inimestele kanduda, mõned aga mitte.
Kogu eelneva juures olgu ära märgitud, et ehkki me ise peame taoliste pandeemiate põhilisteks ohvriteks peaasjalikult inimesi, pole lood tegelikult alati nii lihtsad.
Zoonoos on n-ö kahesuunaline maantee, mis tähendab, et sama hästi võivad inimestele omased mikroobid nakatada teisi liike.
Hiljutised uuringud on näidanud, et inimesed on levitanud antibiootikumide suhtes resistentseid Staphylococcus aureuse tüvesid paljudele loomaliikidele, kaasa arvatud kodukanadele, sigadele ning isegi šimpansidele ja delfiinidele. Ka meie kujutame endast kõndivat bioloogilist relva!
